N, 6.10.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Viiuldaja katusel»: kindla peale minek ja kindel kohalejõudmine

Alvar Loog
, teatrikriitik
«Viiuldaja katusel»: kindla peale minek ja kindel kohalejõudmine
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Piimamees Tevje (Mait Malmsten) aktsioonis.
Piimamees Tevje (Mait Malmsten) aktsioonis. Foto: Harri Rospu

Meie rahvusooper ei suutnud suvist teatrituru ümberjagamist ja solkimist enam tegevusetult kõrvalt vaadata ning otsustas suurprojektiga välja tulles ka ise esimest korda kaasa lüüa. Miks ka mitte: teatrisaal seisab tühjana ning trupp jõude, kohalike kultuurisõltlaste silmad hõõguvad aga iga suvega üha enam vajadusest hooajavälise teatriannuse järele, raha ootab kärsitult uut omanikku...

Estonia uus «Viiuldaja katusel» on täielik kindla peale minek nii kunstilises kui ka kommertslikus mõttes – lavastus kui lüpsilehm. Värskel «Viiuldajal» olid algusest peale kõik eeldused teha meie rahvusooperi kassast sularaha kogumispunkt: kogupereformaadis muusikaližanr, kultuslik teos, hea renomeega kodustatud välismaa lavastaja ning hinnatud ja armastatud külalisnäitlejatest esistaarid.

Ning mõistagi ajastus: juunis ja augustis kokku kolmekümnel (!) korral etendamisele tulev «Viiuldaja» on glamuurne ja kultuurne tubane meelelahutus maksujõulistele inimestele, kes ei saa või ei soovi loodetava esteetilise elamuse pärast sõita tsivilisatsiooni rüpest mõne metsa vahel paikneva improviseeritud vabaõhulava juurde ebamugavale puupingile palavuse või alajahtumisega võideldes vihmavarju hoidma või sääski söötma. Estonia turundusosakond tunneb oma tööd ja kliente: lisaetendused kuulutati välja juba pool aastat enne esietendust.

Märksõnad
Tagasi üles