Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sisu ja vormi kooskõla ning vastumäng tänapäeva visuaalteatris

BOK "Ramkoers" FOTO: Laura Arum-Lääts

Tänavuse festivali Tallinn Teater Treff üks juhtmõtteid näis olevat füüsikaseaduste rakendamine esteetilises kontekstis. Nuku-, visuaal- ja objektiteater on tõepoolest arenenud suundadesse, kus teemad on läinud sotsiaalsemaks ja poliitilisemaks, näeme üha rohkem tegija taotlusi rääkida kaasa just siin ja praegu, mitte n-ö igavikulistel teemadel, kuid samavõrd loovad just kasutatavad vahendid väärtussüsteemi, mis sunnib sõnumit otsima nimelt meediumist.

Tellijale Tellijale

Festivalil tõusid esile eeskätt need lood, mille jutustamiseks oli rakendatud otseselt füüsikaseadusi, neid kuidagi varjamata või looritamata. Mulle kui vintage’i, vinüüli ja analoogtehnoloogia taasavastamise huvilisele mõjus manifestina Hollandi muusikateatri BOT lavastus «Ramkoers», mis ei olnud küll esmajoones uuenduslik, kuid rakendas muusika ja füüsika kokkupuutepunkte, väärtustades just kõikvõimalikke tõuke- ja tõmbeseadusi, et tuua leidlikult esile heli tekitamise seaduspärad.

Seda, kuidas meedium ongi sõnum, näitas ilmekalt ka teine Hollandist pärit esineja Nick Steur lavastusega «Freeze!». Oma installatsiooni tarbeks oli kunstnik Eesti mererandadest korjanud hulga kive, mida ta siis Katariina kiriku vaikuses skulptuurideks ladus. Esmapilgul uskumatuna näiv kivide tasakaalupunktide otsimine polnud aga siiski pelk käsitöömeisterlikkus ja virtuoossuse demonstratsioon, vaid kogu too ülimalt keskendunud kohaloluteater tõi esile ka dramaturgia, mis joonistub välja inimese võitluses materjaliga, materjali vastupanus ja looja reaktsioonis sellele.

07.06.2016 09.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto