R, 1.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Erkki Bahovski: Armeenia genotsiidi vari

Erkki Bahovski
, kolumnist
Erkki Bahovski: Armeenia genotsiidi vari
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Erkki Bahovski
Erkki Bahovski Foto: Mihkel Maripuu

Eelmisel nädalal võttis Saksa parlament, Bundestag vastu resolutsiooni, millega tunnistas armeenlaste genotsiidi Türgi impeeriumi aladel 1915–1923. Saksa poliitikud pidasid genotsiidi eest vastutavaks ka Saksamaad ennast, kes oli Esimeses maailmasõjas Türgi liitlane, kuid ei teinud midagi genotsiidi peatamiseks. Võib ju vaielda, kas Saksamaa oleks üldse saanud midagi ära teha, aga selline oli Saksa poliitikute seisukoht.

Praegu – aga tõepoolest, rõhutagem sõna «praegu» – saab siiski tuua argumente lepingu jätkumise poolt. Puhtformaalselt sõlmis rändelepingu Türgiga Euroopa Liit, mitte Saksamaa ja sestap saab Liidupäeva genotsiidiresolutsiooni vaadelda ikka Türgi-Saksa kahepoolsete suhete kontekstis. Ent muidugi ei maksa silmi kinni panna asjaolu ees, et Saksamaa on Euroopa Liidu suurim liikmesriik ja see on ka koht, kuhu suundus enim põgenikke.

Teiseks võidab Türgi ka ise rändelepingust Euroopa Liiduga. Euroopa Komisjon on lubanud Türgile viisavabadust, mis peaks teosk saama oktoobriks. Algul ootasid Türgi poliitikud viisavabadust juba suveks, kuid on leppinud nüüd ka oktoobriga. Selleks peab Türgi täitma kindlad tehnilised nõuded. Seni on suurimaid erimeelsusi tehnilistes nõuetes tekitanud terrorismiklausel, mida Türgi tõlgendab Euroopa Liidu arvates liiga laialt. Eilne terrorirünnak Istanbulis vaevalt Türgit ses küsimuses niipea järeleandmistele tõukab, kuid samas on Ankara poliitikutel raskusi oma inimestele hiljem seletada, miks viisavabadust veel ei ole.

Lõppude lõpuks tasuks vaadata ka Armeenia genotsiidi tunnustamise teisi juhtumeid. Vene riigiduuma tunnustas Armeenia genotsiidi 1995. aastal. Rääkimata sellest, et juba Esimese maailmasõja ajal juhtis Venemaa koos lääneliitlastega sellele tähelepanu. Ometi olid Vene-Türgi suhted kuni eelmise aastani, mil Türgi tulistas alla Vene sõjalennuki, väga head. Türklased investeerisid Venemaale ja said Venemaalt odavalt energiat. Türgi hotellid olid täis vene turiste. Näiteks nii – isikliku kogemuse põhjal –, et kogu hotelli alal sai hakkama vene keelega. Armeenia genotsiidi küsimus ei paistnud türklasi vaevavat.

Ent samas on Türgi muidugi alates 1995. aastast kõvasti muutunud. 21 aastat tagasi oli aeg, mil Türgi taotles Euroopa Liidu ametliku kandidaatriigi staatust, milleni jõuti 1999. aastal Euroopa Liidu tippkohtumisel Helsingis. Siis lendasid Türgi juhid lausa eraldi, tippkohtumise ajal, Helsingisse, kus räägiti palju ilusaid sõnu Euroopasse astumisest ja ühistest väärtustest. Nüüd, 21 aastat hiljem on tegemist hoopis teistsuguse Türgiga, kes on palju iseteadlikum ja kes enam Euroopa Liidu ees ei kummarda.

Iseküsimus on muidugi, mida Eesti peaks Armeenia genotsiidist arvama. Seni pole Eesti selget seisukohta võtnud. Oleks ju tore, kui see teema tuleks jutuks ka näiteks presidendikandidaatide ja -pretendentide vahel.

Märksõnad
Tagasi üles