T, 28.06.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Ene Pajula veste: mammi unistab meie oma Churchillist

Ene Pajula
, ajakirjanik
Ene Pajula veste: mammi unistab meie oma Churchillist
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 2
Ajakirjanik Ene Pajula
Ajakirjanik Ene Pajula Foto: Tairo Lutter

Mammi peab tunnistama, et IRLi-nimeline erakond pole talle kunagi eriti meeldinud. Res Publicaga oli teine asi. Tol hetkel, kui Res Publica tuli, oli see tõesti kui värskendav tuuleõhk. Nad astusid esile sama selge sõnumiga, nagu kunagi oli tulnud Isamaa. Tõsi küll, Isamaa tuli nii ammu, et noored seda enam ei mäletagi. «Plats puhtaks!» oli  nende loosung, ja see oli midagi sellist, mida inimesed ootasid ja mida tol hetkel oligi väga vaja.

Res Publica kuulutas tulles sama ühemõtteliselt, et nemad lõpetavad Eesti poliitikas sahkerdamise, valetamise ja varastamise. Nad olid äraostmatud! No kas see ei kõlanud hästi? Inimesed uskusid tõemeeli, et midagi sellist on ikka veel võimalik. Mammile meenuvad pildid ilusate ja kindlameelsete poiste Taavi Veskimäe, Urmas Reinsalu, Indrek Raudse, Ken-Marti Vaheriga, mis siis meie linnapilti ilmusid. Aga mammi mäletab hästi ka seda, kuidas äraostmatud enne oma esimest võidukat sissemarssi riigikokku Toomkirikus palvetamas käisid. See tegi ettevaatlikuks, sest meenutas nõukogudeaegseid pioneere kooli punanurgas punalipule vannet andmas. Muidugi polnud nood pioneeridki, vähemalt enamikus, mingid tõsimeelsed punased, vaid sellised, kes juba noores eas olid nõuks võtnud võimuredelit pidi üles ronima hakata. Normaalne usklik inimene suhtleb Jumalaga vaikselt omaette, mitte ei kutsu sellele intiimsele kohtumisele kohale televisiooni uudistetoimetust. Aga just seda äraostmatud tegid, muidu poleks Eesti rahvas nende jumalakartlikkusest teada saanudki. Ja see polnud kaugeltki nende ainus reklaaminipp.

Geniaalne samm oli meelitada oma ridadesse karmikõneline riigikontrolör Juhan Parts ja tol hetkel Eesti ainuke naisakadeemik Ene Ergma. Et see oli vaid reklaaminipp, näitab näiteks seegi, et päris siseringi ei lastud kumbagi. Paraku ei suuda mitte keegi lõpmatuna näida, varem või  hiljem lööb ikka läbi tõeline olemus. Algasid omavahelised tülid, purjuspäi autojuhtimine, sahkerdamine elamislubadega... ja mis värk üldse oli selle Isamaaliiduga ühinemise taga? Res Publica populaarsus kukkus, sest nende lubadused osutusid tühja tünni kõminaks ja inimesed tundsid end petetuna. Sellest, et neil oli vaja maineparandust, sai mammi aru küll, aga miks Isamaaliidul seda vaja oli? Selle koha peal on mammil mälulünk. Aga kui Isamaaliidul oli enne ühinemist oma kindel ja arusaadav ideoloogia, siis ühinenud erakonda ei huvitanud muu kui võim iga hinna eest. Mis tähendas, et erakond tellis arvamusuuringu selle kohta, mis võiks rahvale kõige paremini peale minna, ning asus siis sellele ideele allkirju koguma. Nagu riigikogu üle-eelmiste valimiste eel küsiti allkirju selle kohta, kas rahvas tahab väiksemaid kodukulusid. No kes ei tahaks, selleks pole vaja isegi üldrahvalikku küsitlust korraldada. Pärast muidugi selgus, et tahtmine on taevariik, saamine täiesti iseasi. Aga hääli selle kauni lubadusega ilmselt saadi. Viimati nad küsisid: kas tahad, et sulle jääks rohkem raha kätte? No kes ei tahaks. Jääb siis nüüd või? Oma rahakotis pole mammi seda küll märganud. Mammi kujutab vaimusilmas ette, kuidas mõni IRLi juhtpoliitik selle peale õlgu kehitab, sest nii lihtsameelne, et valimislubadusi uskuda, ei saa olla isegi mammi. Eriti huvitavaks läksid asjad siis, kui tuli ilmsiks IRLi järjekordne sahkerdamine erakonda uute liikmete vastuvõtmisel või lausa äraostmisel enne suurkogu. Mis teeb nad muidugi eriti äraostmatuks. Kuigi, eks muidugi, keegi pole öelnud, et IRL on mingi äraostmatu erakond, see käis ikka Res Publica kohta.

Märksõnad
Tagasi üles