N, 19.05.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Indrek Treufeldt: varem polegi mul isiklikku elu olnud

Indrek Treufeldt: varem polegi mul isiklikku elu olnud
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Indrek Treufeldt.
Indrek Treufeldt. Foto: Eero Vabamägi

Teleajakirjanik Indrek Treufeldt (47) võttis äsja vastu meie ringhäälingu Oscariks nimetatud Valdo Pandi preemia. Belgia, Soome ja Eesti ordenite kõrvale uhke märgina seda rinda panna küll ei saa, kuid igal juhul usub Treufeldt, et elu on ta vastu helde olnud. Kas või see, et tervis on parem kui Pandil ning tööpäevi tänaseks juba rohkem, kui telelegendil eales võimalikuks sai. Kuidas aga on Indrek talle tegudeks antud aega kasutanud?

On ta telenägu, teadlane, õppejõud või hoopis insener?

Kindel on, et romantik pole Indrek Treufeldt mitte. Vähemalt usub ta ise nii, ehkki otsib klaverinoodipakist mängimiseks välja just biitlite «Yesterday». Ja siis mängib ikkagi peast…

Valdo Pandi preemia vastse laureaadina hindab Treufeldt muidugi ennekõike lugu. Usub, et komöödiasaadete kaudu meie elutuppa astunud Endel Kellap ja Herbert Ving on märgilise tähendusega mehed. Nagu ka EKA õppejõud, kunstnik Priit Pärn.

«See on sümptomaatiline, et meil on mingid kuradi ametnikud, kes otsustavad tont teab mille üle,» näitab muidu nii tasakaalukas ja vaikse olekuga Treufeldt korraga vihalihastes musklit. Taustal mängivas raadios võetakse Pärnaga seonduv molekulideks lahti ning suur kalakajakas Indreku kodu akna taga õpetab oma pruunikatele karvapallidele katuseharjal kõndimise kunsti.

«Tean, mida Priit Pärn võib tunda, sest minuga juhtus äsja niisamuti, minagi olin ainus soovija [Tallinna ülikooli] dotsendi kohale. Kuid ametnike meelest polnud mul isegi kandidatuuri esitamiseks piisavalt pädevust. Saan suurepäraselt aru, et teadlasena pean end produtseerima, avaldama publikatsioone. Ent probleem oli hoopis selles, et minu kirjutatud eesti ajakirjanduse mitmesajaleheküljeline monograafia ei tähendanud Tallinna ülikoolile mitte midagi. See oli null, sest ei kuulunud välismaal avaldatud publikatsioonide nimekirja. Kui aga Eesti ülikool ei tunnusta eesti keeles tehtud väitekirja ning eeldab, et ka taolised tekstid on ennekõike ingliskeelsed ning meil lähevad kirja alles siis, kui Oxford tunnustab, siis on asjad ikka valesti.»

Korraga tundub Treufeldti pisike, samas avaralt mõjuv kodu kuidagi umbne. Siin on palju värvi ja üks neljast seinast on maast laeni akendega. «Mu ümber peab valgust olema ja värvid meeldivad mulle ka,» viitab mees küpskollasele seinale, kuhu on ritta seatud eri sildid ja metallplaadid. Üks Indreku hobidest ongi ajaloolise väärtusega sildid – kingiks saadud või antikvariaatidest leitud kraam. Ka kogub Treufeldt riigilippe. Kuid mitte suvalisi kangatükikesi, vaid ehtsaid, siiludest kokku õmmelduid, ja vaid nendest riikidest, kus ta ise on enam kui nädala kohal olnud. Viimati lisandus kogusse Jaapani lipuke.

Märksõnad
Salvesta lood hiljem lugemiseks!
Minu lood
Eesti uudised
Majandus
Maailm
Arvamus
Kultuur
Sport
AK
Elustiil
Tagasi üles