Rein Veidemann: Eri Klasi viimane aasta

Rein Veidemann. Foto: Sander Ilvest

Mõnikord valdab tunne, et kogu elu raamivad ended. Päev algab ilmaennustusega, riik toimib majandus- ja poliitilistel prognoosidel. Aasta kulmineerub astroloogide tähekalendritega.

Aga kuidas on inimesega? Surmaendeid on otsitud-leitud inimkultuuri algusaegadest alates. Eesti folkloristidki on kogunud ja uurinud neid rahvapärimusest hulgi. Mõned loevad, hirmuhigi laubal, käo kukkumise kordi. Hoitagu isetäituvatest ennustustest, manitsetakse aeg-ajalt. Mäletan ülikooliajast, kuidas eesti mustlaskogukonnaga sina peal olevale Paul Aristele oli keegi ennustanud, et ta sureb 74-aastaselt. Ennustuse lähenedes jäänudki akadeemik haigeks. Kui kriitiline aasta selja taga, siis elas ta veel kümme aastat.

Lisaks suurele dirigendile oli Eri Klas ka suur jutustaja, aga seesuguseid endeid ma temalt ei kuulnud. Näis, nagu elanuks ta kestvale tulevikule. Armuda ja olla armunud ellu – niisugune on olnud Klasi usutunnistus. Ehkki meenub üks filmikaader, kus ta lapselastega seisab ema Anna Klasi haual ja ütleb neile, hääles paratamatuse rahu: ükskord hakkan minagi olema siin.