R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Turaida roos ja Sigulda kepp

Ülle Kask
, rakverlane
Turaida roos ja Sigulda kepp
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Sigulda taimelaadal on roosiistikute valik rikkalik.
Sigulda taimelaadal on roosiistikute valik rikkalik. Foto: Ülle Kask

Siguldas korraldatakse igal aastal kirsipuude õitsemise ajal taimede paraad. See on Lätimaa suurim taime-, istiku- ja lillelaat, millest võtavad osa enam kui sada aednikku-taimekasvatajat.

Sigulda paistab silma selle poolest, et vene keelt kuuleb seal harva, küll aga domineeris lillefestivalil eesti keel.

Kuulujutud, et lõunanaabrite juures on istikud siinsetest hindadest tunduvalt madalamad, vastasid tõele. Näiteks kui meil maksab roosiistik 12–15 eurot, siis Siguldas, Svetku väljakul sai selle 5–7 euroga. Maasikataim maksis Siguldas 30–50 senti, siin tuleb välja käia üks kuni poolteist eurot.

Sibulamugulaid ja maitsetaimi müüv tädike vastas küsimusele hakkamasaamise kohta, et pension on 220 eurot. Seda 35-aastase tööstaaži juures. «Ega ei saakski hakkama, kui taimi ei müüks,» ütles ta.

Kõplaid ja mullakobestajaid turustanud vanaätt tunnistas samuti, et turul kauplemine toob toidulauale olulise lisa. «Pensionist suurt söönuks ei saa,» nentis ta kurval pilgul.

Aga mitte ainult vanemad inimesed ei olnud sättinud end müügilettide taha, vaid seal kohtas ka noori. Poisikesed müütasid põõsaid, puid ja teisi istikuid.

Üks tänav oli toidupoolise päralt, kus lõhnavate singikamakate vahel uhkeldasid kuni kahekilogrammised saiad. Ja leib. Läti must leib on veel tumedam kui Eestis. Selline on meie lõunanaabrite maitse.

Lahkelt pakuti koduveine mekkida. Ja nii mõnigi turist tundis toidutänava lõppu jõudes, et elu on lill. Vägisi kippusid huultele sõnad: «Ei saa me läbi Lätita». Järgmisel päeval kulus kuulus saldejums marjaks ära.

Lillepeo teisel päeval sai vaadata laiemalt ringi Sigulda linnas, mis paistis silma oma puhtusega. Tänavatel olevates lilleklumpides domineerisid võõrasemad. Kuigi lätlaste majandus ei ole kiita, lillede ja silmailu pealt nad kokku ei hoia.

Eraldi vaatamisväärsus on Sigulda huvitava arhitektuuriga vaksalihoone ja köisraudtee. Viimane on koguni Baltimaades ainus sellelaadne atraktsioon ja turismimagnet.

Siguldat külastades ei pääse üle ega ümber Turaida lossist, mis seotud imeilusa, kuid traagilise looga. Paljudel on nõukaajast meeles lõhnaõli «Turaida roos». 17. sajandi alguses elas Sigulda lossis neiu, kellel oli palju kosilasi, aga tema armastas lossi aednikku. Kui Turaida garnisoni ohvitser neiult korvi sai, meelitas ta tüdruku koopasse ja tahtis teda vägistada. Kuid tüdruk valis selle asemel surma, öeldes mehele, et tema kaelas on siidsall, millest ei tungi läbi ükski mõõk. Mees katsetaski ja nõnda lõppes 19-aastaselt Turaida Roosi elu. Tema haud asub lossi kirikumäel.

Turaida Roosi kõrval on teine Sigulda sümbol kõvera käepidemega kepp. Suveniiripoodides on neid igas mõõdus: paarist sentimeetrist pooleteise meetri pikkusteni, mida saab kasutada jalutuskepina.

Kepid ilmestavad ka linnapilti. Ühes pargis oli neid nii ohtralt maa seest väljumas, et turistid ristisid koha kepipargiks.

Tagasiteele asudes tuli tõdeda, et kaubareisile tasub Lätisse igal juhul minna. Bussi tankimisel oli kütus 9 senti siinsetest hindadest madalam.

Märksõnad
Tagasi üles