Sisukord
Arvamus
Postimees
10.06.2016
Eesti Laste hulga kasv pidurdab põhikoolide sulgemist (7) Mälumäng Palju õnne Horoskoop Male Keskpank lasi välja olümpiamängude meenemündi Dilbert Tagakülg Merit Kopli: mulle meeldib, kui olukord on keeruline (1) Vägivalda kasutanud Ojasoo kahetseb tehtut Korruptsioon kohalikes omavalitsustes kasvab (3) Fotonäitus Tammsaare pargis tunnustab aitajaid EMTA tervitas saali rahastamise otsust kontserdiga Reps: Savisaarele väljak, meile tulevik Majandus majanduse lühiuudised Loovettevõte peab mõtlema müügile Läti viinaralli kipub hukutama Eesti taarasüsteemi (21) LHV pensionifondid müüsid miljon PR Foodsi aktsiat Kaselale Välismaa Prantsuse juudid pagevad antisemiitluse tõttu Pariisi eeslinnadest Ukraina välisminister: Ukraina vajab rohkem Euroopa toetust Kuninganna abikaasal Edinburghi hertsogil täitub 95 eluaastat Arvamus Dagmar Lamp: harilik eraeluline vägivald ühes Eesti teatris (15) Margus Kolga: kolm head põhjust, miks Eesti peaks kuuluma ÜRO julgeolekunõukogusse (6) Indrek Tarand: algab teine poolaeg (9) Sulev Alajõe: Pärnu vajab korralikku lennujaama Postimees 1897. aastal: telefon hukutab telegrammi? (2) Päeva karikatuur Juhtkiri: puhas loodus ja taaraäri Andrus Karnau: kas elektrit toota või tarbida? (5) Kultuur Veiniteraapia jäneseurus Liiga jäik rästikunahk Pööningtants... põle(ta)v tants Sport Usain Bolti kaks olümpiakulda sattusid küsimärgi alla Spordi lühiuudised Kas kolm suursoosikut jagavad omavahel jalgpalli EM-tiitli? Vene pole kindel, kas liitub suvel koondisega Kommentaar: usalduskrediit sai otsa, nüüd on aeg tegudeks Tarbija Turaida roos ja Sigulda kepp (1) Tartu Pühapäevane naiste tantsupidu kogub hoogu juba täna Keraamiku kõrvaga bluus Öö lubab vaadata oreli sisse Töölised käisid Tartu uhkeimas tuumavarjendis õppustel, tähtsad ninad viskasid seal saunas tihti viina Meelelahutus Koomiks Sudoku

Indrek Tarand: algab teine poolaeg

5 min lugemist
Euroopa Parlamendi saadik Indrek Tarand. FOTO: Mihkel Maripuu

Presidendivalimiste esimene poolaeg – mängu pole, aga ülekanne ja reportaaž käivad. Kui petliku etenduse kirjutab ette seadus, siis miks ei nõua valdav osa presidendikandidaatidest uut seadust, küsib europarlamendi saadik ja presidendi «kandidaadi kandidaat» Indrek Tarand.

Maikuuga sai läbi esimene poolaeg silmamoondusest nimega presidendivalimised Eestis anno domini 2016. Kõik, kel soovi oli, said nimetada nii iseennast (Siim Kallas) kui ka teisi (näiteks EPL-i poliitikatoimetus, ERR-i tellitud küsitlusfirma, erakondlikud prominendid jne).

Mälu järgi on suuremal või vähemal määral sedaviisi esile kergitatud 21 «kandidaadi kandidaati»: S. Kallas, E. Savisaar, M. Kaljurand, I. Tarand, M. Reps, J. Jõerüüt, E. Ergma, A. Rüütel, J. Luik. K. Kaljulaid, M. Riisalu, M. Helme, E. Nestor, I. Neivelt, A. Karis, M. Maasikas, H.-V. Seeder, U. Paet, K. Kender, P. Ernits, A. Tarand. Ilmselt mõni veelgi, kellele tähelepanu valgusvihku pole langenud. Neist on vaid Indrek Neivelt ja Arnold Rüütel lausunud, et ei kandideeri (ETV 05.06). Millest iseenesest on kahju, kuna just Rüütli ametissevalimisega teiseks ametiajaks säästaksime olulise hulga ekspresidendi ametihüvitiste kulust.

Väljakul pole õigupoolest mitte midagi toimunud, aga seda enam on saanud vahutada kõik kommentaatorid, analüütikud, eksperdid, arvamusliidrid ja iga spordisõber piiritute võimalustega anonüümsetes kommentaariumides ning sotsiaalmeediates. Kuidas ometigi on juhtunud nii? Et mängu pole, aga ülekanne ja reportaaž käivad? Ometi soovis Siim Kallas ju oma PR-nõustajate ja reklaamirühmaga panna alust millelegi, mida võiks kutsuda debatiks. Keegi sellega eriti kaasa pole tulnud. Valitseb olukord nagu jalgpallimängus, kus Vanake Hottabõtsh kaastundlikult igale mängijale oma palli võlus...

Publikule on loodud spektaakel ja paraku on suur osa publikust selle illusiooni omaks võtnud. Justkui korraldataks Eesti Vabariigis presidendivalimisi USA seaduste järgi. Sõidetakse mööda maakondi, justkui saaks sealt valijamehi, keda valiksid kodanikud. Räägitakse kampaania eelarvetest, justkui seisaks ees üldrahvalik annetustekogumine ja telereklaamide ostmine. Ning protsesse krooniks suve lõpupäevil kodanike astumine valimiskastide juurde. Aga tegelikult ju ei ole nii! Hoopis rohkem sarnasust, kui muidugi järele mõelda, on meie kehtival valimiskorral Vatikanis korraldatavate paavsti valimistega, kus koguneb kardinalide konklaav ning alles seal tekivad ametlikud kandidaadid.

Täpselt nii, nagu sedastab Eesti seadus paragrahvis 17 lõikes 2: «Kandidaatide registreerimiseks esitamine algab neli tundi ja lõpeb kaks tundi enne teise hääletusvooru algust.» Seda olenemata ajakirjanduses või kuluaarides väljahõigatud juttudest. Kardinalid võivad neid jutte arvestada, aga miskit kohustust pole. Samuti pole kardinalidel kohustust oma otsuseid motiveerida. Lihtsalt kui valik on lõpuks tehtud, siis antakse kaminasüütajale õiget värvi, et korstnast kerkiv suits saaks saata sõnumeid Püha Peetruse katedraali ette kogunenud inimhulkadele ja kogu ilmale. Muide, Gregorius X kasutas valimiste lühendamiseks huvitavat trikki – mida päev edasi, seda vähem anti kardinalidele süüa, et otsus kiiremini sünniks. Selline dieet aitaks parlamendiliikmetel valimiskoguks kontsentreeruda...

On veel üks paralleel. Nimelt mõnikord korraldavad piiskopid oma diötseesides vestlusi alamvaimulikega ja piirkondlik kardinal võib enne valimisi soosikute teema jutuks võtta endale alluvate piiskoppidega. Niisama on meite erakonnad pidanud volikogusid (Kaljurand, Paet ja Kallas reformierakonnas), kuulamisi (Jõerüüt, Jõks ja Tarand Vabaerakonnas) ning mõned Riigikogu fraktsioonid on väljendanud oma teoreetilist valmisolekut (Jõks IRL-i ja Vabaerakonna fraktsioonides).

Jõksi puhul ongi esitamine toimunud pealtnäha justkui kodanikualgatuse korras – 14 kodanikku (mõned rohkem ja teised vähem tuntud) andsid oma soovitusest avalikult teada. Umbes nagu hingekarjane küsis Paolo Coelho kirjeldatud kauges Viscose külas kogukonnalt nende arvamust. (The Devil and Miss Prym, 2000). Selle positiivne tähendus on see, et kodanikud tunnevad teatud osadust protsessis. Ning teised kodanikud tunnevad taas, et nendega pole arvestatud ja neid pole kaasatud, ehk on koguni kõrvale jäetud. (Ene Ergma ERR intervjuus 01.06). Selliseid signaale saime väljapoole fraktsiooni jäävatelt parteide liikmeilt.

Kokkuvõttes tohiks neid ja läinud nädala lõppu kuhjatud parteilisi üritusi kirjeldada kui treenerite mängueelseid pressikonverentse, kus aetakse üldist taktikalist juttu, kinnitatakse võitlusvalmidust, kaeveldakse ühe või teise tähtmängija vigastuse üle ning paremal juhul tehakse teatavaks algkoosseis. Ei enamat! Sest presidendikandidaadi esitavad neli kuni kaks päeva enne riigikogu istungit vähemalt 21 parlamendiliiget oma allkirjadega. Ning neile võib, kuid ei pruugi, olla kohustuslik partei mingisuguse tasandi koosolekul tehtud otsus. Sama hästi võib see neile soovituslik olla, sest mandaadi teostamine on põhiseadusega kirjutatult vaba.

Nii võimegi Eiki Nestori kõnet ja valmisolekut kirjeldada just treeneri antava kavatsusena. Sest SDE kohtade arv parlamendis on väiksem kui 1/5. Vabaerakonnal ja IRL-l on vähemalt matemaatiliselt tarvilikud esitushääled Allar Jõksi väljakule saatmiseks koos. Seda muidugi juhul, kui kõik jäävad valitud joonele kindlaks. Eriti humoorikas seis on Keskerakonna treeneritel, kus vananev ja vigastatud kapten annab individuaalseid signaale: kord ähvardades platsile joosta ilma treeneri korralduseta, siis jälle lubades treenerite nõuandel talitada (E. Savisaar Narvas: «Vaatame, mis volikogu arvab...»). Kuid kuidagi väga kurb on, kui see erakond peaks tõsimeelselt mõtisklema variandist, et võitlusse saadetakse inimene, kelle edu korral hakataks Eesti Vabariiki hoopis vanglamüüride vahelt juhtima. Kui kohtud niimoodi peaksid otsustama.

Niisiis, teisele poolajale minnakse vastu teatud tähtmängijatega, kuid hoitakse varus ka üllatuskaarte ja suisa valekaarte. Oletades et reformierakonna rivaliteedid tippründaja osas on siiski märksa pingelisemad kui lastakse välja paista; ning eeldades, et valdavale osale riigikogu liikmetest ei meeldi Allar Jõks ikkagi just sellel põhjusel, et ta on resoluutselt seisnud vastu parlamendiliikmete «eneseteostusele» kohalikes volikogudes ja riigiettevõtete nõukogudes – need kaks eeldust lubavad justkui järeldada, et presidendivalimisteks võiks hüpoteetiliselt hääled kokku saada just sotside kandidaat Nestor. IRL saaks boonusena viimases voorus Jõksi hülgamise eest siis ometi nn nõudeõiguse Juhan Partsi lähetamiseks.

Siiski, meeles peab pidama eespool mainitud valeturakamängijaid kui ka muud isikuvalimistega alati kaasnevat. Kui nende faktorite mõjul võitjat ei saa otsustada, liigumegi lõbusasti lisaaja ehk valijameeste kogu poole. NB! Seadus on vigane ka valijakogus esitamise asjus, korrates arvu 21, aga mitte tõkendit 1/5. Ning kui seal hakkama ei saada, järgneb nn «sudden death» ehk valimised liiguvad tagasi riigikokku.

Kuigi ka teist poolaega saadavad alguses kirjeldatud reportaažid, hakkavad nüüd olulisemaks muutuma signaalid, mida saadavad nn «ülekandeõigused omandanud» staarkommentaatorid, ennekõike Tuuli Koch Postimehes ja Kärt Anvelt Päevalehes. Nad on juba demonstreerinud oma võimet näiliselt neutraalselt edasi anda erakondade tipp-poliitikute soovunelmaid ja salasignaale. Vahet pole, kas otsekontaktidest või suhtekorraldajate vahendusel. Muidugi ka kõikmasti «sõltumatud» eksperdid. Publiku põnevuse hoidmiseks ehk peaks sellest piisamagi, sest kõigele vaatamata tundub eesti kodanikkond pidavat presidendiametit jätkuvalt ülioluliseks ning tähelepanelikku jälgimist ja arutamist väärivaks teemaks.

Kuid nõudlikum osa publikust jõuab ikkagi järelduseni: kui me kõik kirjaoskajate inimestena teame, mida kirjutab ette seadus, siis miks meie esindajad kangekaelselt keelduvad vähimastki sammust, isegi üliudustest lubadustest seadust muuta? Miks ei nõua valdav osa presidendikandidaatidest uut seadust? Ehkki samas ollakse sageli nõus möönma, et kehtiv on imelik ja kõlbmatu? Mõned on suisa deklareerinud, et pooldavad Austria, Soome jne eeskujul otsevalimist. Miks ei deklareeri nn kardinalid ühiselt, et valivad presidendiks inimese, kes sõnaselgelt lubab korraldada rahvaküsitluse, mille abil saada teada kodanikkonna suurema osa soov selle asja tulevikulahenduseks? Miks me sellest mitte midagi ei kuule? Kogenud spordisõpradena me ju teame vastust – muutused ei ole «suurte klubide» omanikele ja mänedžeridele kasulikud. Kui aga muutusi mitte lubada, võib esialgu hiilgavana tundunud süsteem kokku kukkuda.

Esimese märgi võib selles suunas anda ka valimiskogu. Ehkki sealgi on probleeme ja segadust, mida seadus unustas reguleerida – kuidas valitakse kohalike omavalitsuste esindajad sellesse kokku, pole ühtlustatud. Meenub, et esimesena kasutas nn briti süsteemi keskerakond Tallinna volikogus, hääletades kõik 11 mandaati endale. Samas on olnud ka demokraatlikumaid paiku, kus vaat et d`Hondti meetodil on valijamehi nimetatud nii koalitsioonist kui ka opositsioonist. Minu hinnangul on teine lahend õiglasem, aga kehtiv seadus ei välista esimest. Ning üha väiksem osa omavalitsustest ei kannata meeletu ja aastaid kestnud sundparteistamise all, seega vabu, Eesti Vabariigi tuleviku eest täit vastutust tundvaid ja mõistvaid kodanikke ei pruugi seal liiga palju olla. Kuidas ka ei mõtleks, võib jõuda ennustuseni, et riigipea valimine parteilise vigurdamise abil tekitab uut rahulolematuse kasvu, pettumust ja pahameelt. Kuid paistab, et aeg on edasi läinud ja soovitakse teistsugust ning tänapäevasemat mängu, millel omakorda on eeldusi tuua tagasi nii ausam tegevus väljakul, hasartsem ja täpsem kommentaar kui ka publiku siiras kaasaelamine. Sest kui tore ka poleks Õhtulehe korraldatav rahvamäng, on see ikkagi pisut infantiilne. Täiskasvanud lähenemine eeldab konkreetset lubadust – seadus kodanike enamiku soovide järgi uueks luua.

Seotud lood
    09.06.2016 11.06.2016
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
    Logi sisse
    Sul ei ole kontot?
    Loo Postimees konto