R, 9.12.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Töölised käisid Tartu uhkeimas tuumavarjendis õppustel, tähtsad ninad viskasid seal saunas tihti viina

Vilja Kohler
, Tartu Postimees
Töölised käisid Tartu uhkeimas tuumavarjendis õppustel, tähtsad ninad viskasid seal saunas tihti viina
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments

Valge lina ümber ja jooksuga lähimale surnuaiale – selline oli Nõukogude ajal tsiviilkaitseõppustel mitteametlik ja loomulikult keelatud, kuid ainus õige vastus küsimusele, mida teha tuumarünnaku korral.

Kuid nõukogude inimene ei tohtinud sellise tõese paratamatusega leppida ja nii valmistuti igal rindel tuumasõda võidukalt üle elama: kohustuslikel tsiviilkaitseõppustel osalesid peale täiskasvanute ka lasteaialapsed ning ehitati varjendeid, neid tehti eraldi ning kortermajade ja tehaste alla.

Üks neist valmis Tartus 1979. aastal, kui valumehaanikatehas ehitas aadressile Tehase 23 oma mittestandardsete toodete tsehhi. Selle Turu tänavalt paistva hoone all asubki teine hoone, suurte rauduste taga tänini säilinud paksude betoonseintega tuumavarjend.

Varjendi ehitas tehas

Mida mittestandardsete toodete tsehhis tehti, seda Tehase 23 hoone omaniku OÜ Vabrik Areng juht Boris Polov ei tea. Kuid paarkümmend aastat vee ja muda all olnud ning mullu sellest paksust ja vedelast tühjaks pumbatud tuumavarjendi kohta on ta siit-sealt ja erinevatelt inimestelt kogutud kildudest pildi kokku pannud.

Lahkelt aitas seda pilti täiendada 1970. aastate algusest 1990ndate alguseni valumehaanikatehast juhtinud Villu Rahe.

«Tuumavarjend on mõeldud 250 inimesele, ootamatu rünnaku korral võis seda normi kuni kaks korda ületada,» tutvustas Boris Polov oma kummalist valdust. «Aga see varjend polnud lihtrahvale. Tavalised tartlased pidanuks Raadil asunud Nõukogude sõjalennuväljale määratud tuumalöögi eest linnast välja minema.»

See varjend oli tema sõnul mõeldud valumehaanikatehase ja varjendi kõrval asunud Arengu tehase väärtuslikele töötajatele, kellel tulnuks kolm päeva pärast pauku jälle tööle asuda, kas armee heaks või linna taastama.

Villu Rahe sõnul valmistasid mittestandardsete toodete tsehhis paar-kolmkümmend töötajat mustmiljonit asja, näiteks raudvaate ja prügikastide kõiki detaile.

«Selle tsehhi all oli linna uhkeim tsiviilkaitsevarjend, kus meie tehase ning Arengu ja ehitusmaterjalide tehase  töötajad tegid sundõppusi,» rääkis ta. «Iga tehas tegi seal eraldi õppusi, koos neid ei tehtud. Ja kui linnasakstel ja sõjakomissariaadi ülemustel oli vaja viina võtta, olid ka nemad seal platsis – varjendis oli uhke korralik saun.»

Nagu tsehhigi, ehitas varjendi ja selle basseiniga sauna valumehaanikatehas, raha selleks tuli Moskvast, töö hinda tehase endine direktor ei mäleta. «Toona oli see kõik ju üks riigi raha,» märkis ta. «Siis käis ehitamine nii-öelda majanduslikul teel – igal tehasel oli paari- kolmekümne mehega ehitusbrigaad, see sai ülesande ja tehti ära. Seinte paksust ei oska ma öelda, aga lagi on seal vähemalt meetripaksusest betoonist.»

Varjendi ja uue tsehhi ehitamiseks kulus tema mäletamist mööda paar aastat. Sauna varjendi projektis polnud. «Saun tehti väljaspool plaani,» märkis Villu Rahe. «Moskvasse selle tegemisest ette ei kantud, aga ehitati see kohalike suurte sakste heakskiidul. Ei mäleta, et Moskva natšalnikud oleksid seal käinud.»

Aga Tartu tsiviilkaitsestaabi ja sõjakomissariaadi mehed olid seal küll väga sagedased külalised, mäletab ta. «Saunas oli elektrikeris, meie töötajad pidid selle õigeks ajal kuumaks kütma. Ka viinad ja sakumm tuli ikka tehasel saunalistele poest tuua, ega nad siis ise midagi kaasa võtnud.»

Kuid tagasi varjendi juurde. Selle 330-ruuutmeetrise ehitise peasissepääs jääb Teguri tänava poolsesse külge. Pikast trepist alla minnes paremat kätt on suure raudukse taga ristkülikujuline 125-ruutmeetrine saal 250 inimesele ehk 0,5 ruutmeetrit inimese kohta.

«Seal olid narid, kõigile gaasimaskid ja muu vajalik, söögikraami ei olnud,» ütles Villu Rahe. Boris Polov täpsustas, et toidukraam pidi toodama esimese hoiatuse peale. «Magamine oleks korraldatud vahetustega, korraga oleks maganud 50 inimest,» rääkis ta.

Kolm liitrit vett päevas

Saali otsas on lae all säilinud 2250-liitrine veetünn. Vett oli ette nähtud inimese peale kolm liitrit päevas, tünnis oli kolme päeva varu. Saali kõrval on tualetid, kaks kohta naistele ja teist sama palju meestele.

«Need olid väga koledad, lammutasime ära,» rääkis Boris Polov. Lisaks tulid vee ja muda alt välja ka piklikud aukudega raudkastid – kuivkäimlad.

«Siin olid kõik süsteemid dubleeritud – vesi, kanalisatsioon, õhk. Elekter oli lausa kolmekordselt ehk kolme jämeda kaabliga tagatud,» ütles Boris Polov.

Seega on ka iseenesestmõistetav sopiline varuväljapääsutee, mille lõpus oleva šahti kaudu jõuab redelist ronija hoone ette, praeguse täika ukse lähistele, kus asub pealtnäha tavaline kanalisatsioonikaev.

Boris Polovi sõnul on tagavaraväljapääsu ava kavandatud kohta, kus seda poleks tohtinud katta varjendi peal oleva 12 meetri kõrguse hoone rusud.

Varjendi tualettidest paremale jääb saun, mille seintel oli laudvooder. Eesruumi ühes seinas on betoonist kaminaümbris, kuhu käis elektrikamin. Järgneb avar leiliruum, selle taga kolmandas ruumis on senimaani helesiniste kahhelkividega kaetud bassein.

Sauna kõrval on side- ja juhtimisruum, kuhu olid veetud telefoniliinid. Staabi vastas oli filtrite ja ventilaatorite ruum. «Neid ventilaatoreid aeti käsitsi ringi,» meenutas Villu Rahe.

Tulijad voolikuga puhtaks

Staabi naabruses on meditsiinipunkt, kus ainsa ruumina on radiaator seinas. Väljapääsu lähedal on deaktiveerimisruum. «Kolm päeva pärast tuumarünnakut oleksid pidanud kummiülikondades ja gaasimaskides mehed varjendist minema välja olukorraga tutvuma,» selgitas Boris Polov. «Tagasi tulles oleks nad deaktiveerimisruumis voolikust kuuma veega puhtaks pestud.»

Ruumi keskel on põrandas piklik auk, kus oli ilmselt filter  – selle augu puhastajad leidsid kummaliste materjalide kihte.

Pärast tiiru varjendis jääb kummitama mõte, et vaevalt oleksid vooliku all lobistamine, filtrid ja varjendi paksud seinad ning mitmekordne vee- ja elektrivarustus seal varjul olnud inimesi vaenlase massihävitusrelvade eest päästnud.

Kas Nõukogude ajal tsiviilkaitseõppustel tõesti usuti, et tuumarünnak on võimalik üle elada? «Usk usuks,» vastas Villu Rahe. «Eks õppustesse suhtuti nii, et need on vaja ära teha, ja tehtigi. Käsk on vanem kui meie.»

Boris Polov ei pumbanud Tartu omaaegsest uhkeimast tuumavarjendist ligi 100 tonni vett ja 10 tonni muda asjata välja. Erinevate silmaringi avardavate programmide ajal avab ta varjendiuksed huvilistele, kes soovivad teha retke minevikku, mil tuli valmis olla kõigeks, ka eluks pärast tuuma-, bakterioloogiliste või keemiarelvade kasutamist Tartust.

Esimest korda oli Tehase tänava tuumavarjend huvilistele avatud tänavu mais muuseumiööl, võimalust kasutas paar tuhat inimest. Järgmised ekskursioonid minevikku tulevad suvel ja septembris teadlaste ööl, püsige meie kanalil ja jälgige reklaami.

Kommentaar

Henn Voolaid

füüsik

Tsiviilkaitse, millega ka ise 1980. aastatel Tartu ülikooli füüsika- keemiateaduskonna prodekaanina tihedalt kokku puutusin, oli üks suur mäng, millest poleks tuumarünnaku ajal suurt kasu olnud.

Ka selle hirmsa ohu eest tartlasi kaitsma pidanud varjendid olid mõttetud: kui see pauk oleks käinud või, hoidku taevas selle eest, käib, on asi mokas, elu praeguses vormis siin lõpeb.

Siiski tegeldi tsiviilkaitsega väga agaralt. Põhjus oli lihtne: kõrgemalt poolt oli selleks raha ette nähtud ning see raha tuli ära kulutada. Oli see mõistlik või ei, seda ei küsitud. Näiteks kui Tartusse Tähe tänavale füüsikahoonet ehitati, olid keldrisse ette nähtud ruumid, mida saaks varjendina kasutada. Aga need olid kohas, kuhu polnud võimalik normaalselt ligi pääseda ja jäidki välja ehitamata.

Ülikoolis korraldati igal kevadel töötajatele tsiviilkaitseõppusi. Kord oli Vanemuise tänavale praeguse Masingu kooli õue suur telk püsti löödud, see lasti pisar­­gaasi täis ja õppustel osalejatel tuli gaasimaskiga selles telgis kaks minutit vastu pidada.

Olin tol õppusel suures hädas – mul oli suur habe, mis takistas maskil tihedalt vastu näonahka liibumast. Mõtlesin pingsalt, mida teha, sest need, kelle mask ei olnud tihe, tulid telgist rutu ja nutuga välja. Kuidagi kujunes nii, et väljatulnud moodustasid ühe inimkobara ja sisenemisjärjekorda ootavad teise. Nihverdasin end vaikselt sisenejate hulgast väljunute hulka ja nii pääsesingi gaasiproovist.

Edasi mängiti läbi teaduskonna isikkoosseisu evakueerimine. Plaanide kohaselt pidi meie teaduskond evakueeruma Pühajärve puhkekodusse. Olid plaanid, kui palju inimesi viiakse bussidega ja kui palju läheb jalgsi. Need arvud tuli teatada mingil telefoninumbril ja pärast seda sõitis juhtivkoosseis Käärikule sauna «kokkuvõtteid tegema».

Ükskord ma millegipärast teatasin telefonitsi, et jalgsi tuleb rohkem rahvast, kui oli plaanis, sest üks naine hakkas sünnitama ning me saatsime ta ühe bussiga Tartusse. Toru teises otsas ei saadud tükk aega aru, et kes hakkas sünnitama. Lõpuks öeldi, et ärgu ma mängigu lolli, ja lõpetati kõne. Pärast pidin aru andma. Pääsesin kergelt seetõttu, et põhjendasin seda vajadusega harjutada igasuguseid võimalikke olukordi. Kokkuvõtteks öeldi mulle, et mina pole nende olukordade väljamõtleja.

Kui nüüd nendele tsiviilkaitseõppustele mõtlen, tuleb mul meelde ema ütlus, et kõik ajad lähevad ükskord mööda. Nii läks mööda ka see aeg.

Tartu linnale kuuluvad varjendid

•    Tartu linn sai Nõukogude ajast päranduseks viis varjendit: Pargi 8, Hermanni 1a, Tamme puiestee 7a ning Peetri turul ja Raadil endisel sõjalennuväljal asuvad varjendid.

•    Tamme pst 7a varjendis tegutses selle sajandi alguses baarisarnane asutus. Pärast joomakoha sulgemist ei leidnud varjend rakendust, Tartu linnavalitsus lasi selle 2008. aastal kokku lükata.

•    Raadil vanadest angaaridest pisut Muuseumi tee poole jääv vana lennuvälja varjend lasti lammutada paar aastat tagasi.

•    Katoliku kiriku kõrval olevat Hermanni 1a tsiviilkaitserajatist kasutas üks firma kümmekond aastat tagasi laoruumina, kuid 2008. aastal tekkis rentnikul võlg ja ta vabastas varjendi. Linnavalitsus lasi selle rajatise uksed kinni panna, kuid peab selle töö juurde ikka ja jälle tagasi pöörduma, sest eri huvirühmade esindajad murravad varjendisse pidevalt sisse.

•    Ka Peetri turu varjend seisab tühjana, linnavalitsusel tuleb selle sissepääse aina uuesti ja uuesti kinni panna.

•    Aastast 1954 pärinevas Pargi tänava varjendis tegutses eelmise sajandi lõpus kurikuulus klubi, mida linnarahvas kippus seostama narkootikumide ja natsidega. Pärast klubi sulgemist oli varjend noortekeskuse ja rollimängukeskuse päralt. 2012. aastal sai Pargi tänava varjendi enda kasutusse MTÜ Tartu Maheaed, mille sadakond potipõllumeest kasvatavad Hiinalinnas ja Annelinnas endale köögivilja. Eelmisel suvel tehti korda tulevase juurikakeldri ventilatsioon ja loodetavasti tänavu sügisel saavad potipõllumehed oma juurikad sinna hoiule viia.

Allikad: Tartu Postimees, Tartu linnavalitsuse linnavarade osakonna majandamisteenistuse vanemspetsialist Marje Kibal

Märksõnad
Tagasi üles