
Urve Eslas: kultuuriajakirjandus – midagi pole muutunud, kõik on muutunud

Kui vaadata Eesti kultuuriajakirjanduse kujunemist, siis võrreldes üheksakümnendatega (rääkimata kaheksakümnendatest), on palju muutunud. Hoopis teiseks on saanud see, mida päevalehtede kultuurilehed oluliseks peavad, mida kultuuriajakirjad ilmutavad ja millest kultuuriavalikkus räägib. Paistab aga, et üks on jäänud samaks: just nagu kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses oli kultuuriajakirjandus protest poliitilises maailmas toimuva vastu, aidates sellega säilitada vaba mõtlemise ruumi, niisama on praegu kultuuriajakirjandus protest kommertsialiseerumise vastu, aidates alles hoida seda paika, kus ei ole oluline, kas miski on kasulik, vaid küsides, mis on see, mida on ühiskonnale päriselt tarvis, et see ei kuhtuks, vaid areneks endiselt enesekriitiliselt.