Sisukord
Nädala näod
Tänane leht
11.06.2016
Eesti Male Mälumäng Dilbert Horoskoop Tagakülg Palju õnne Ekspert: raev algab tõlgendamisest Pagar peab olema varase ärkamise, nobeda käe ja tugeva muskliga Iga päev lisandub uut faunat Ekspertrühm kaalub rahvusvaheliste lennuühenduste hankimist Volikogu hakkab hääletama Savisaare palka (1) Kirjanik Ellen Niit saadeti viimsele teekonnale Tšiili mees teeb hommikud rõõmsaks (5) Eestlased surevad liiga palju välditavatesse haigustesse (6) Liiklusraevu ohver sai rusikahoobi näkku Raevutseja väidab, et ei löönud, vaid tegi asjakohase märkuse Kanadast Eestisse naiste tantsupeole: see on lihtsalt nii suur au! (2) Majandus Majanduse lühiuudised 11.06 Eestlanna ettevõte tahab avada kosmoses kaevandused (10) Välismaa Vasakradikaalid külvavad tüli ka Kataloonias Hiina noored astusid massiliselt ülikooli Välismaa lühiuudised Hispaania konservatiivid valmistuvad heitluseks vasakäärmusega Teerajaja Clinton (1) Erdoğan lahkus USAst enne tähtaega Arvamus Postimees 1938. aastal: tantsumeister ei sobi ehitusmeistriks Madis Kalvet: rohkem kui lihtsalt jalgpall (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: saabus megastaaride aeg Juhtkiri: poliitikud! Hakake otsustama! See on teie töö! (1) Tõlkes kaduma läinud Martin Mets: privaatsuse habras tasakaal Kuuma tagumendiga mees (1) «Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki»* (6) Päeva karikatuur Ene Pajula veste: mammi unistab meie oma Churchillist (2) Rein Veidemann: Eri Klasi viimane aasta (1) Kultuur Inimsööjad ja kiimalised intellektuaalid Luulehetk - hetk luules Mao ja kassi vahel Michel Houellebecqil ei ole stiili Nädala plaat. Bänd on arenenud Nädala plaat. Rohtunud levimagistraalil Aja auk. Muhammad Ali, bomaye Kolm korda elagu Karu! (Kes? Ei saa aru?) Sport Võrkpallikoondis sai Maailmaliiga tiimide vastu võidu ja kaotuse Tänaku reede läks rehvide nahka Spordi lühiuudised Kas sakslaste dokumentaalfilm lõi venelaste kirstu viimase naela? Mariel Gregor: kui kurikuulus «kogemuste saamine» polegi vaid tühi jutt Tippvormis Buffon, Casillase võitlus ja Király püksid AK Urve Eslas: kelle oma on London? Aga New York? (7) Peeter Langovitsi tagasivaade: saabus megastaaride aeg Urve Eslas: kultuuriajakirjandus – midagi pole muutunud, kõik on muutunud (2) Martin Mets: privaatsuse habras tasakaal Peeter Helme: barjääri kultuurimeedia ees aitab kaotada ristmeedia Nädala plaat. Bänd on arenenud Maia Tammjärv: kultuuriajakirjandus ei saa olla mittesotsiaalne Aja auk. Muhammad Ali, bomaye Nädala plaat. Rohtunud levimagistraalil Kuidas erakonnad elektripirni vahetavad Teeme rahval tuju paremaks Ott Karulin: lehed julgevad aina enam süvalugemist nõudvaid tekste avaldada Rein Veidemann: Eri Klasi viimane aasta (1) Eestlased olid osa viikingite maailmast (21) Arter Turvisesse peidetud kaunishing Kaasa võetud hetked Naine, kes paneb muusika rääkima (1) Kaevikusse, ketas tuleb! ehk Üks nukra lõpuga lugu Mu väikesed ponid Hüppa nagu plika Üksinda hirmutavate meeste maal (1) Rinnahoidjad ahju! Spordimees võõrsile. Ja mida teeb naine? Indrek Treufeldt: varem polegi mul isiklikku elu olnud (1) Üllar Jörberg – 75-aastasena heas vormis (2) Peeglike moodsa aja vannitoas Maasikas kohtub sealihaga Kodumaine kala ja imeline järvevaade pealekauba Meelelahutus Koomiks Sudoku

«Vahel on tunne, et elu saab otsa ja armastust polnudki»*

3 min lugemist
Tiit Ojasoo FOTO: Andrus Peegel

Tean mitut inimest, kes hellitasid sel nädalal lootust, et ajakirjandusse jõudnud teade sellest, kuidas NO99 direktor Tiit Ojasoo (38) lõi naist, kes oli näitlejana tema alluvuses töötanud ja kellega tal oli ka intiimsuhe, on eriti karm algus uuele teatriprojektile.

Järgnesid halvamaiguline vabandus ja avaldus, et teatri nõukogu küll teadis sellest, aga... Kahjuks ei ole endiselt kostnud, et tegu oleks millegi muu kui teadaandega tegelikkusest. Isegi «NO75 Ühtset Eesti suurkogu», kus loodi uut erakonda ja raputati Eesti poliitmaastikku, alustati teatega, et see on just nimelt teatriprojekt.

Teisipäeval, samal ajal kui Eesti Päevaleht avaldas loo, mis kinnitas, et NO99 kunstilise juhi Ene-Liis Semperi ja tema elukaaslase Ojasoo teatrist eemaldumisega on seotud üksjagu intriige, ilmus Postimehe veebis lugu, et teatrijuhid võtavad endile inspiratsiooni ammutamiseks ja mõtete kogumiseks aastase vaheaja. Paistis, justkui keerutaks konkurent intriigi seal, kus seda ei ole.

Sedapuhku seda rõõmu aga polnud. Ajakirjanikud, kes asusid uurima, kas ja milline intriig siis on, avastasid lisaks küllalt loogilistele teatriprobleemidele veel midagi, mida teatri nõukogu pole näiteks asjassepuutuvaks pidanud. Ojasoo lõi naist, kes on olnud nii ta alluv kui ka armuke. Juhtum jõudis politseisse ja samal ajal, kui käis menetlus, sai Ojasoo presidendilt teenetemärgi. Lugu sai ametliku lõpu lepitusmenetlusega, kus kannatanu seadis Ojasoole ka tingimused, mida too peab täitma. Millised, jääb nende vahele.

Ojasoo, kes juhib ühiskonna valvekoera rolli võtnud teatrit, teatas aga juhtunut kommenteerides, et tal on küll kahju, aga see on eraasi. Järgnes valulik avalik reaktsioon, ja tuleb tunnistada, et keset seda tormi tekkis soov, et samasuguse hukkamõistu saaks ka vähem prominentsete osalejatega vägivald. Siiski oli hea meel selle üle, et ei kõlanud vägivalda ja vägivallatsejat õigustavaid hääli.

Ojasoo esialgne vabandus ei mõjunud vabandusena – «mul on kahju, aga see on eraasi». Kuidas on eravägivald parem? Sellest, kui absurdselt mõjub väide, justkui oleks eraeluline vägivald midagi, mis mingit tähelepanu ei vaja, on juba omajagu kirjutatud. Muidugi on töövägivald nii mõneski aspektis midagi muud kui lähisuhe, ent vägivald jääb vägivallaks. Peamine küsimus on hoopis, kas tegu on ühekordse eksimuse või korduva mustriga. Seda me ei tea.

Lähisuhetes teame muidugi, et osalisi on alati mitu, ajendeid erinevaid, aga lööja oli siinkohal siiski üks. Vabandus, mis jätkub kohe sõnaga «aga», mõjub sealjuures enam eneseõigustusena. Kindlasti ei tohi unustada, et ehkki omal soovil jätkuvalt anonüümne, on kannatanu siiski päris inimene, püüdnud seda unustada, edasi minna ja luges nüüd kuskil oma päris tunnetega seda, kuidas teine pool nüüd lugu kommenteerib.

Mis siit kõlama jääb: teater, mis paistab silma tõelise tähenduse andmisega just nimelt sellistele tihti kulunud väljenditele nagu «ühiskonnakriitika» ja «tundlik sotsiaalne närv», ei tee kõike seda määriva juhi käitumise suhtes mitte midagi enne, kui see on ajakirjanduses väga suureks puhutud. Nüüd on Ojasoo esitanud «aga’deta» vabanduse, reageerinud on teatri nõukogu, kes teatas, et direktor ei jätka oma tööd enne, kui on käinud psühholoogilisel nõustamisel, ning NO99 on saatnud pressiteate, kus kõik trupi liikmed mõistsid üheselt hukka igasuguse vägivalla. «Trupi liikmed nõustusid teatri nõukogu praeguse lahendusega ja usuvad, et juhtunu ei kordu enam kunagi,» seisis seal.

Kas segane eraelu ja vägivald, mille puhul me ei tea, kas see oli üksikjuhtum või korduv muster, nullivad Ojasoo senise töö lavastajana? Ei, seda mitte, aga mõru maik jääb ning ei ole kindel, kuidas seda alla neelata, eriti kui tegemist on sellise teatriga, mis on end ise moraalimajakana üles ehitanud ja ühiskonna valupunktidele tähelepanu juhtimisele keskendunud.

Kuidas saame tulevikus avatult vastu võtta NO99 loetavat moraali, kui teame, et teatris see lonkab? Siinkohal jääb valikukoht, kas olla osa probleemist või olla probleemi lahendus. Pärast vabandusi ja järelemõtlemist võib teatril olla ka võimalus vägivalla hävitavust oma vahenditega käsitleda.

*Teater NO99 sama numbrit kandnud esimese lavastuse pealkiri.

Seotud lood
10.06.2016 13.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto