Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: poliitikud! Hakake otsustama! See on teie töö!

Kui me tahame, et meie arstiabi oleks ka viie ja kümne aasta pärast vähemalt sama kõrgel tasemel (võrdluses teiste riikidega) kui praegu, siis on viimane aeg hakata tegema tõsiseid poliitilisi otsuseid. Meil on vaja vastust, mis moel me oma meditsiinisüsteemi tulevikus rahastame.

See võib tähendada näiteks muutusi maksusüsteemis või haigekassale lisaraha andmist muude maksude kui ravikindlustusmaksu arvelt. Üsna kindlasti peab see tähendama põhimõttelisi ümberkorraldusi ka senises tegevuses. Kõige usutavamalt aga mõlemat korraga. On hädavajalik, et erakondadel oleks hiljemalt järgmiste riigikogu valimiste eel (2019) selleks konkureerivad kavad, millele rahvalt toetust küsida.  

Haigekassal on küll praegu kogutud reservid, jooksvat miinust on nende arvelt võimalik katta veel umbes 100 miljoni euro jagu. Kui ühel inimesel on pangaarvel selline summa, siis piisab sellest «kokkuhoidlikult elades» surmani. Haigekassa iga-aastane eelarve on aga umbes miljard eurot ning surve kulusid suurendada on väga tugev. Miinust suurendades ning kasvõi palgaläbirääkimistel nõudmistele kergekäeliselt vastu tulles saab 100 miljonit ära kulutada mõne aastaga. Seni on poliitilisi otsuseid edasi lükatud, toetudes just varem kogutud reservile. On aga päris selge, et nii ei saa ega tohi jätkata.  

Ühiskonna vananemine lööb haigekassa eelarvet mõlemalt poolt: raha tuleb vähem, aga kulub rohkem. Kui töökaid maksumaksjakäsi jääb vähemaks, siis ei saa palgakuludest makstav ravikindlustuse summa vajalikul määral kasvada. Kui vanemaealisi on rohkem, siis on tarvis ka rohkem raviteenuseid.

Kolmandaks teeb moodne diagnostika- ja ravitehnoloogia kogu ravikulu kallimaks. Tänapäeva patsiendid oskavad nõuda. Kui me ütleks, et meie Eestis uut tehnoloogiat kasutusele ei võta, siis käiks meie tervishoid lihtsalt alla – aeglaselt, ent kindlalt. Mõne aja pärast hakkab selline hoiak otseselt mõjutama patsientide heaolu ja suurendama ebavõrdsust kogu ühiskonnas. Viie rikkaima hulka jõudmise võime siis ära unustada mitte 15, vaid ka 50 aasta perspektiivis.

Neljandaks on meie arstidele ja õdedele valla Skandinaavia ja teistegi Euroopa riikide haiglate uksed. Seda palgasurvet oleme kogenud ja kogeme ka edaspidi. Ainult palgast ei piisa. Tohtrid lähevad Eestist suurema palga peale, aga kui tahavad kodumaale naasta, siis kohkuvad tagasi eelkõige ebamõistlikult suure töökoormuse ees. Siingi on vaja süsteemseid lahendusi, mis kõik ei ole ühe haigla võimuses.

Eesti arstide seas tekitasid lausa pahameeletormi Eurostati esitatud andmete tõlgendused, mis ilmusid mai lõpus ning jätsid mulje, justkui oleks meil Euroopa võrdluses tohutult palju halbadest raviotsustest tingitud surmasid. Tänasest lehest leiate asjatundjate selgitused Eurostati andmetele ja metoodikale. Paljud sisulised, tervishoiusüsteemi kvaliteeti näitavad mõõdikud paigutavad Eesti siiski parimate hulka. Me ei saa tihtipeale mõnda olmelist ebamugavust kirudes ise arugi, millised õnneseened me oma praeguse meditsiini seisuga maailma ja ka Euroopa võrdluses oleme. Selleks et sama tase püsiks, tuleb aga palju pingutada ja otsustama hakata.  

Seotud lood
10.06.2016 13.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto