Purjusujuja

Jumal tänatud, et meil on suurem osa aastast veekogud külmad, see hoiab purjusujujaid veidigi tagasi. Paraku juhtub suviti ikka, et ka kõige veekartlikum nahavedaja-kõuts joob end julgeks, plartsatab vette… ja välja ta sellest supist sageli enam ei uju.

Vines pea ja vesi ei käi kokku! Sa võid olla hea ujuja, kuid keha käitub alkoholiuimas teisiti. Magu võib anda tagasiheite ning ilustamata öeldult võid uppuda omaenda oksesse. Sarnane mehhanism ohustab ka otse grillipeolt vette ronijaid – söömaaja ja supluse vahele jäägu vähemalt pool tundi.

Iga hea semu käitub siin rannavalvurina ja lihtsalt ei lase väge täis purjusujujat vette.

Hulljulge hüppaja

Õhulend on joovastav kogemus, tiibadeta tegelased saavad seda nautida enamasti vaid hüppamise teel. Lisaks on kusagilt kõrgelt põhjatusse sügavusse vaadata paras närvikõdi. Ning tundub mõnus eneseületus oma alalhoiuinstinkti kiuste ikkagi hüpata. Kuid isegi siis, kui asja oskad, võib vette hüpata vaid tuttavas kohas. Üks hulljulge hüpe on kõige tavalisem põhjus, miks terve, tugev ja täies elujõus noor inimene jääb elu lõpuni ratastooli. Kui ei suuda olukorra tõsidust mõista, siis vaata filmi «Mina enne sind». Ning mõtle alati enne äratõuget, kas on ikka mõtet riskida kõige selle kaotamisega, mida sa enesestmõistetavaks pead – hea tervis ja vahel koguni elu.

Tülinorija

Sealt ta tuleb – tavaliselt samm veidi sakkis ja keel poolpehme, kuid tal on kõigiga kana kitkuda! Talumatult tüütu tüüp, kelle täispuhutud fassaadi varjus vingerdab sügavas alaväärsuskompleksis hale vennike. Kuna ta ise peab end mõttetuks meheks, on vaja alatihti kaaslastele vastupidist tõestada. Ning kuna muid erilisi oskusi see tegelane harilikult ei evi, tehakse seda rusikad rullis. Põhjuse leiab alati! Kui sa temaga vestlusse asud, ütled sa kindlasti midagi valesti. Kui sa temaga vestlusse ei asu, saad lõuksi ülbe vaikimise või sobimatu pilgu eest. Vahel nad ühtki teist keelt peale jõuga rääkimise ei mõista, aga vahel muutub seesama tige tülinorija sooja kallistuse peale härdaks ja poetab pisara.

Riskitundetu ronilane

Osal inimestel on mingi isevärki tõmme iga kõrgema asja poole. Mägi – vaja vallutada. Aed ees – vaja proovida, kas sealt üle ka saab. Platvorm – no ei saa kohe olla ilma piirdest üle küünitamata, ehkki tühja sealt rohkem näeb. Õnn seegi, et meil siin suurt mägesid ei leidu, ronilasi seevastu on omajagu – kõõluvad aknalaudadel, rinnatistel, katuseäärtel ja mujal, kuhu mõistlik mees jalgagi ei tõsta.

Kõrgelt näeb kaugemale ja uudishimu kihutab tagant. Kui suur osa idikangelasi naudib publiku hirmukahinat, siis ronilased toimetavad tihti täiesti üksi. Ennast proovile pannes ei tasu siiski elutervele ohutundele selga keerata, sest need tegelased, kes kusagilt kõrgelt alla kukkudes oma eluga maksma peavad, on üliharva algajad. Head õnne pole mõtet narrida, ühel päeval võivad ka suurte musklitega kaitseinglil käed sinu pidevast päästmisest ära väsida.

Suitsuokasroosike

Tuli ja uni kokku ei kuulu! Arvad, et need inimesed, kes suitsuga unne suiguvad, on kusagil kaugel? Või et need, kelle hõõguma jäetud söed õndsal uneajal pool metsa maha põletavad, on mingid harvad erandid? See on meie Eesti argipäev, väikesest mõtlematusest saavad alguse väga kurvad lood, kus on rohkelt süütuid kannatajaid.

Lõkke ääres istuda on hüpnootiliselt hea ja kui seda mõistlikult teha, on hundid söönud ja lambad terved. Ilusate ilmadega suvepuhkuse juurde kuulub aga vankumatu refräänina seegi, et metsad muutuvad äärmiselt tuleohtlikuks. Tuli on taltsutamatu jõud, millesse tuleb alati suhtuda täie austuse ja tõsidusega.

Kekutis kaskadöör

Need vennad tegelikult kontrollivad riske hoopis paremini, kui pealtnäha arvaks. Sageli on neil pikk ja aastatepikkune ettevalmistus ja suurepärane kehatunnetus, enne kui nad kõrghoonete otsa kõõluma või ekstreemsetele kalletele rulatama ronivad. Youtube on selle kamba eputamist täis! Samas – ole sa kui osav tahes, kõiki asju ikka kontrollida ei saa. Igal suvalisel tuulehool või pisikesel kivil võivad triki käigus olla fataalsed tagajärjed. Kuid suurimat ohtu ei kujuta kekutis-kaskadöörid mitte endale, vaid jäljendajatele – rodu teismelisi vaatab: «Oo, see on ju imelihtne!» ja proovib ise ka. Tihti jääb esimene katse ainsaks. Kas sa tahad ikka oma südametunnistusele seda lolli eeskuju, mida noortele kutsikatele annad?

Spordisegane

Talvel käivad ehk kord-paar nädalas trennis, aga suvel kukuvad kohe maratone jooksma või väntama. Kes need on? Meie sõbrad spordisegased, siinsamas vasakul ja paremal. Kõik teavad, et profisport pole kaugeltki tervislik, kuid kõige rohkem rumalaid vigastusi oma võimete ülehindamise tõttu saavad kraesse just rahvasportlased. Millegipärast kipub meelest minema, et kui tahad suvevõistlustel sarikapidu pidada, tuleb enne usinasti distantsi kogudes vundamenti laduda.

Müts maha, tahtejõudu meil siin Eesti jagub. Aga seda hoolimatult enda vastu kasutades võid küll kord-paar vapralt üle finišijoone kihutada, kuid vigastusest toibumine võib nõuda terve suve. Halvemal juhul tõmbad liigse agarusega spordikirele üldse kriipsu peale.

Raudteeromantik

Rööpad, mis lõputu lindina kaugusse kulgevad, on ligitõmbav ja kaunis kujund – selles on liikumist, ajalugu ja adrenaliinihõngu, pole ime et see armunuid ligi meelitab. Küll on kena kahekesi mööda liipreid lonkida, lillepärg lokkidel ja kitarr õlal. Või siis raudteerööpal kõndida, kallim käest kinni hoidmas. Kahjuks on neil mängudel tume teine pool – tänapäeva rongid on kiired ja hämmastavalt vaiksed, neid mitte märgata on lihtsamast lihtsam. Kas on ikka vaja, et värske suveromanss leiaks kurva lõpu matustel, kus rongi all ribadeks hakitud kallima kirstugi avada ei kannata?

Kui armastad kirglikult ronge, sõida parem Haapsalu raudteemuuseumi või treeni romantiliselt tasakaalu turnides mõnel ohutul rööpal, näiteks Noblessneri sadamas.

Kuumarabaja

Päike paistab otse lagipähe. Ilmateade lubas kohati 31 kraadi sooja. Laubal higimullid, kükitab kuumarabaja kartulivao vahel ja kitkub umbrohtu. Särgi all tulitamas punetav nahk eilsest muruniitmisest. Töö nõuab tegemist. Peakattest pole ta kunagi lugu pidanud ning kuumarabandust peab väljamõeldiseks. Päeva jätkudes hingeldab ja higistab kuumarabaja ennastunustavalt puuriida kallal. Silme ees vaikselt virvendamas. Hetkeliseks puhkuseks viskub rabaja rätikule, keha jõuetu ja loid. Kõrge õhutemperatuur on uinutav ja nii tukubki ta muretult juba aianurgas. Ärgates võtab aga võimust seletamatu peavalu ning iiveldus. Haarates valuvaigisti ning hapukoore järele, päästetakse seekord päev. Hullemal juhul ärgatakse, arusaamatus pilgus, arsti kabinetis.

Kihutaja

Kollane tuli fooris. Kõrval seisev auto sööstab püssikuulina kohalt. Summuti kärsavine taga. Auto neelab ahnelt bensiini ja juhi hambad paljastuvad võidurõõmust. Keda huvitab mingi 50, see pole number spidomeetril. Õige kiirusega sõitjad on tüütud teerullid, millest oskuslikult mööda tuisata. Ja lamav politseinik jääb üldse märkamata, kui sellest kitsena autoga üle hüpatakse. Hommiku-ummikuid leevendab bussirada, millega kihutaja sekundeid püüab. Suure kiirusega käiakse läbi ka kõik teeaugud, mille peale kirumist jagub. Peagi süttiv punane tuli annab märku, et tuleb hoogu lisada. Viimasel hetkel lendabki üle ristmiku leekiv leevike. Kui kangelane vägijooki tarbib, on julgust veelgi enam. Närviliselt tagastange küljes rippudes pendeldatakse kord vasakule, kord paremale. Otsitakse õiget hetke, et pedaali tallata. Trahvi kartuses on kaamerate asukohad muidugi selgeks õpitud, neis paigus sõidetakse kui viieline. Mootorratturitele kehtivad piirangud veelgi vähem – 132 km/h kiirusega vuhisetakse takistustest mööda. Ka rekajuht lisab kiirust, sabas rohelise lehega uljaspea. Nii need teed sirgeks sõidetakse.