
Olen vägivalla ohver. Avaliku elu tegelase ohvriks olemine ei muuda mind avaliku elu tegelaseks. Arvan ikka veel, et elu on alles ees ja peksmise ohvriks sattumine ei ole see, mis peaks mind avalikkuses kogu elu saatma. Teen sügava kummarduse ajakirjanikele, kes on mind puudutavat juhtumit käsitlenud delikaatselt ja austanud minu jätkuvat palvet anonüümseks jääda. Iga kord, kui keegi juhtunut avalikus ruumis meenutab – ja selleta ei möödu viimasel ajal ükski päev – sunnib see mind sellega ikka ja jälle tegelema ning kogetud kannatusi uuesti läbi elama.