Avalikkuses kogub hoogu arutelu selle üle, kas vägivald pole ehk teatriprojektist. Et kas lugupeetud lavastaja tegeleb järjekordse ühiskonnakriitilise lavaprojekti eht-NO-liku tutvustusega. Iidoli tegudest jahmunud avalikkus otsib talle vabandusi ja õigustusi, ise samal ajal kinnitades, et vägivallale ei ole õigustust.
See ei ole teater. See juhtus päriselt. Vigastused on fikseeritud ja dokumenteeritud ning ka rünnak ise jäi turvakaamera salvestisele. Jalahoobid kõhtu ja reitele tegid päriselt haiget ja sundisid mind füüsiliste vigastuste tagajärgedega tegelema. Intsidendile ei eelnenud vahetult enne ei sõnavahetust ega ka minupoolset provokatsiooni. Mind ründas inimene, kes oli mind lavastajana õpetanud ja juhendanud ning kellest ma sügavalt lugu pidasin.
Õnneks ei ole keegi mulle esitanud küsimust, miks ma politseisse läksin, vaid küsitakse, miks ma kokkuleppega nõustusin. Ma soovin eluga edasi minna, andestada ning anda ka teisele poolele võimalus oma eluga edasi minekuks. Peamine põhjus, miks ma tegin kokkuleppe, mis kriminaalasja peatas, oli minu jaoks soov see juhtum avalikkuse eest varjatuks jätta, et nii enda kui ka tema lähedasi säästa. Minust sõltumatult on sellest aga korraga saanud avaliku arutelu teema.
Ma ei imesta, et paljud naised jätavad vägivallast teatamata, sest alati leidub ründaja sõpru ja teisi arvajaid, kes teguviisi õigustavad ning osutavad, et ründaja suured teened kaaluvad eksimuse üles, või leiavad, et rünnak oli provotseeritud. Tiit Ojasood ei ole vaja ei hukka mõista ega ka õigeks mõista. Naistevastasest vägivallast tuleb rääkida. Aga mitte kedagi vihates. Ravi algab oma tegude tagajärgede tegelikust mõistmisest.
Vägivallale ei ole õigustust, ärge siis otsige seda.
