Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Miks Tartu mind enam ei armasta?

Liina-Jaanika Seisler FOTO: SCANPIX

Kõik linnad unistavad sellest, et elanikud oleks noored, neil oleks lapsi, nad teeniksid hästi ja maksaksid tublisti makse. Ainult nii saab linn areneda. Tundub, et Tartu linnavalitsus on selle põhilise tõe unustanud.

Ma olen Tallinna tüdruk ja mind meelitas pärast ülikooliaega Tartusse kolima selle linna eriline sarm. Tundus, et siin käivad asjad kuidagi inimlikumalt ja mõistuse järgi, kultuursemalt, inimesi arvestades.

Mulle sobib väga Tartu linna suurus ja vilgas, alternatiivne kultuurielu.

Viimasel ajal aga tundub, et ma pole siia oodatud. Esiteks karistati mind selle eest, et mul on väike laps. Lasteaiatasu on riigi kõrgeimatest (u 100 eurot koos söögirahaga), see ei ole mulle väike summa. Tean peresid, kus selle pärast ei pandagi lapsi lasteada, 4-5-aastased on päevade kaupa üksi kodus.

Lisaks karistatati mind selle eest, et elan tänavas, kuhu laieneb tasulise parkimise piirkond – soovid mõneks ajaks auto maja ette parkida, aga palun, 100 eurot aastas (kohaliku elaniku soodushind).

Mulle ei tundu selline asi õiglane. Juriidiliselt on muidugi kõik korras ja eks ma saa ju oma hoovis ka parkida, aga paljud ei saa. Ent ma poleks uneski osanud näha, et äkitselt asub mu kodutänav kesklinnas.

Jah, tänav on nüüd tühi, aga minu kui kohaliku elaniku elukvaliteet pole sellest küll põrmugi paremaks muutunud.

Tasulise parkimise ala laiendamise ainus eesmärk oli linnakassasse raha juurde teenida. Samal ajal pole linnavalitsus teinud mitte midagi, et oleks õigustatud selline rahaküsimine, õigemine väljapressimine, sest valikut ju pole. Tartusse pole ehitatud mitte ühtegi parkimismaja. Mitte ühtegi 25 aasta jooksul. Maailmas on palju palju-palju suuremaid linnu, kus ei ole mingit tasulist parkimist, ja kõik toimib täiesti normaalselt.

Pidevalt räägitakse Tartus rattateedest. Just, ainult räägitakse, ohutuid rattateid pole kesklinnas näha, aga jutt muudkui veereb. Baeri tänavast alla veeredes on ikka kõhe tunne.

Hoidku jumal, kui tahad Tartus veel midagi ehitada või oma maja juures ümber teha, siis saad tunda, mida tähendab bürokraatia võim. Tahtsin ehitada vana kasutu pesuköögi asemele sauna, kuid koostöös linnavalitsuse ametnikega osutus see nii kulukaks ja ebameeldivaks ettevõtmiseks, et loobusin plaanist.

Samal ajal kerkivad kesklinna ehitised, mille arhitektuuriline ja sisuline väärtus on enam kui küsitav. Kuidas nemad oma ehitusload saavad?

Ja lõpuks – mitte ühelgi Tartu söögikohal pole enam Eesti parimate sekka asja. Ka see on märgiline. Tekib küll juurde uusi kohti, kuid need on kõik sama nägu ja tegu. Ma enam ei tea, kas see on ikka see linn, kus kunagi tahtsin elada.

Kes on üldse oodatud Tartu linna elama?

14.06.2016 16.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto