Hooldajad kutsusid Martinit küll imbetsilliks, rämpsuks, sitavareseks ja kuradi eesliks. Teda sunniti oma okset sööma, teda kasutati seksuaalselt ära. Mismoodi aga säilitada inimlikkus ja kaastunne olendi suhtes, kes näib elava laibana oma väändunud käte ja voolava ilaga, kes pealtnäha ei mõtle, ei tunne, ei suhtle… Aga üks hooldaja otsustas teisiti suhtuda – hakkas Martiniga suhtlema nagu inimene inimesega, äratades sellega poisi üles. Ta aitas tuvastada, et noormees saab aru ja talle tutvustati suhtlemisprogrammi, mis reageeris pealiigutustele ja mille abil asus Martin maailmaga suhtlema. Ja mitte ainult – tal oli ka omalt poolt sellele maailmale nii mõndagi anda. Ta osutus andekaks arvutitehnoloogiks, hakkas selles vallas tööle, armus ja abiellus. Ja kirjutas selle raamatu, mis nii raputab kui ka rõõmustab.
Martinile tuleb au anda, et ta on pärast oma kohutavaid läbielamisi nii empaatiline, arvates, et häid hooldajaid ja hoolivaid inimesi on siiski rohkem kui hoolimatuid. Ta isegi mõistab oma ema, keda poja haigus sedavõrd ahastas, et ta proovis endalt elu võtta, ja kes on pojale silma vaadates öelnud, et soovib, et ta surnud oleks. Isegi temale on Martin õppinud andestama. Mõneti on just tema aastatepikkune seisund – passiivne vaatleja – arendanud temas erilist märkamis- ja mõistmisvõimet.