Antoniuse moeetendus Tartus pakkus publikule paduvihmast hoolimata inspireerivat vaatemängu. Mida siis tundliku närviga, noored ja uljad moeloojad kanda soovitavad? Arter noppis rõivaste, aksessuaaride ja ehete kirjust galeriist välja peotäie põnevamaid ideid.
Esimese hooga tuleb tõdeda, et noor mood pole enam pooltki nii pöörane. Praktiline meel ja kantavus kuulub mõistagi moekunsti juurde, pole mõtet ju niisama lennukaid fantaasiakollektsioone kusagile pööningule kavandada. Sellegipoolest ootaks ainueksemplarina valminud teoselt julgemaid eksirännakuid ja kõrvalekaldeid turvaliselt ja sissetallatud teelt. Mõnd järjekordset kena-korralikku, kuid igavmusta ja kandilist kotti lavalaudu mõõtmas nähes tekkis tahtmatult selline tunne. Aksessuaaride osa, mis on Antoniuse etenduses varasematel aastatel alati mõjunud maiuspalana, sel korral uudsusega ei rabanud. Minimalistlikus stilistikas ja aeglases tempos laval kulgedes jäi nii mõnigi hea mõte veidi hõredaks. Moemaailmas oleme harjunud nägema tervikuid, kus rõivad, kotid ja ehted on juba tervikuks liidetud, mitte ootama iga suutäit stiiligurmeest eraldi.
Säravamate tähtede seas jäi meelde ERKI moe-show külalisesineja Liisi Teevälja kollektsioon «Ado», milles oli enim originaalsust nii peenelt timmitud värvigammas, lõigetes kui ka kangakombinatsioonides. Ka romantilises laadis on võimalik publikut positiivselt raputada!
Juba tuntud kvaliteedis esinesid Raili Nõlvak ja Kätlin Kikkas (Kät). Esimese põhjamaiselt vaoshoitud, kuid leidlikud vormimängud, ja teise hästi tunnetatud gammas minimalistlikud lõiked teenisid mõlemale välja eripreemiad. Raili pälvis ürituse toetaja Abakhani auhinna, Kät sõidab Eesti noore talendina ka Riia moenädalale. Ma ei imestaks, kui need kaks uue põlvkonna andekat moekunstnikku omavahel sõbrad oleksid, sest loominguliselt on neil mõndagi ühist, just oskuses väheste vahenditega uut ja huvitavat stiilikeelt luua.
Tallinna Ettevõtlusinkubaator valis oma lemmikuks Mari-Liis Saretoki, kelle Kokomo kollektsioon pole samuti uus sõna Eesti moepüünel. Tema kummaline safari-sinepi-mannakreemi kokteil tuleb ettekandele ka Ammende Villas ja Zero showroom’is. Vähim moodi ja vaatemängu julges pakkuda Anneli Arro, keskendudes peamiselt ökoloogilisele bambuskangale. Tema mustad ja valged pikad särgi teenisid välja uue turu eksporditoetuse.
Lõbusaid hetki pakkus Kristel Jänese ja Kreete Pillenbergi ühisetteaste, kus sportliku pesu-loungerie ja nutikad aksessuaarid moodustasid värske terviku. Küll neile osaliselt läbipaistvatele, hõbedaselt küütlevatele ja tehniliste detailidega trikoodele ka kandmisvõimalusi leiab, väärt pipratera garderoobi vürtsitamiseks.
Etnoteemad pole samuti populaarsust kaotanud, Etnowerki kollektsioon «Mine õue!» tõi glamuursesse vihmaõhtusse muhedat villast huumorit. Tulen tunnistada, et kollektsiooni säravaim pärl oli meestekuue kujul õhtujuhi seljas.
Andres Kõpperi NÖEPi live-etteaste ainus miinus oli see, et ta jäi veidi liiga lava sügavusse varikatuse alla, nii pidi piirduma kuulamisnaudinguga, kuid see oli ootuspäraselt äge! Piret Vapajeva terviklik kontseptsioon ja lavastus sulatas sujuvalt tugevaks tervikuks nii tagasihoidlikuma laenguga etteasted kui ka Eesti noore moetaeva säravad tähed. Antoniuse õuel polnud moesündmuse lõpuks ühtegi kuiva ega kurba külalist, kõik läksid koju värskete ideedega.
/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg){kind=small}
