Rahvusvahelise Kergejõustikuliidu (IAAF) karm otsus – ükskõik, milline see ka poleks, kõiki see kindlasti ei rahulda – avalikustatakse täna pärastlõunal. Selle sündmuse valguses kubiseb rahvusvaheline meedia dopingu ja Venemaaga seotud kirjutistest. Leidub karme fakte, aga ka sportlaste emotsionaalseid palveid.
Selles, et Venemaal on dopinguga asjad mädad, pole põhjust kahelda. Küsimus on vaid selles, kas nad on suutnud ennast muuta.
Otsuse langetamise eel avaldatud WADA raportis viidatakse siiski Venemaa sportlastelt dopinguproovide võtmisega kaasnevate probleemide jätkumisele. Küll viibivad sportlased ametlikel andmetel kinnistes linnades, küll korraldatakse võistlusi paikades, kuhu välismaalaste juurdepääs on väga piiratud… Poole aasta jooksul oli koguni 111 korral sportlaste liikumist kajastavas ADAMSi süsteemis vigased andmed.
Leidub aga ka markantsemaid näiteid: üks kergejõustiklane põgenes pärast võistlust intervjuude tsoonist, kui oli märganud lähenevat dopingukontrolli; leidus ka sportlane, kes otsustas võistlemisest loobuda, kui selgus, et kohale tulevad ka dopingukütid; üks sportlane kandis aga endaga pidevalt kaasas konteinerit puhta uriiniga, kuid andis lõpuks ikkagi positiivse proovi.
Omaette teema on Venemaa häbiplekiks kujunenud käimisega. 27. veebruaril peetud Venemaa talvistelt meistrivõistlustel jäeti viimasel hetkel kõrvale või diskvalifitseeriti 15 käijat. Neist kuuel oli ADAMSi süsteemis märgitud viibimiseks hoopis teine asukoht.
Samas räägivad venelased valju häälega sellest, kui palju on nad viimase poole aastaga oma dopinguvastases võitluses ja samas ka suureks patuoinaks oleva kergejõustikuliidu juhtimises muutnud. Vahetatud on juhtkondi, dopinguagentuuri töös osalevad aga Saksamaalt pärit spetsialistid. Vastu on võetud ka otsus, et ükski varem dopinguga vahele jäänud ja nüüdseks karistuse kandnud atleet olümpiale ei pääse.