Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: kulutšeki mõru mekk

Valdo Randpere kuluaruandele lisatud lennupiletid Taisse. FOTO: Repro

Ausalt öelda on pärast paljusid riigikogu liikmete kuluhüvitiste skandaale ja skandaalikesi lausa piinlik, et ikka veel ei ole ses asjas paika loksunud ühine arusaam, mis on sobilik ja mis mitte. Kurb, et ikka veel kerkib aeg-ajalt üles nii selliseid juhtumeid, mis on ühemõtteliselt hukkamõistetavad, kui ka piiripealseid, küsitavaid tegusid, mis vajavad pikka selgitamist, ent jätavad lõpuks ikkagi suhu mõru meki.

Kaheksa aasta eest kirjutas meie toonane kolleeg, praegune parlamendisaadik Kalle Muuli (IRL): «Uskuge mind, seni veel lugupeetud rahvasaadikud, see mõni tuhat krooni palgalisa ei tasu ära seda kahju, mida te teete parlamendi mainele.» («Pimesikumäng», PM 2.10.2008)

Muuli jutt käis toona küll riigikogulaste palkade automaatsest tõusust ajal, mil majanduskriisi tõttu tegeleti riigi palgalehel olevate inimeste palkade kärpimise või lausa koondamisega, ent sõna «maine» on kahtlemata omal kohal ka kuluhüvitistest rääkides. Laiemalt on mõte ju selles, et parlamenti kogetaks oma riigi ausa otsustuskoguna, mitte väiklase nihverdamise kohana. Ja see inimeste tunne on omakorda me riigi tugevuse või nõrkuse komponent.

Ideaalne oleks muidugi olukord, kus iga parlamendiliikmele hüvitatud kulu on nii ühemõtteliselt ja selgelt tööga seotud, et ühelgi tervemõistuslikul inimesel mingeid küsimusi ei tekigi. Päris inimeste päris maailmas peaks aga saavutatav olema see, et pärast lühikese selgituse ära kuulamist jääb iga mõistlik kõrvaltvaataja nõusse, et tegemist oli tõesti tööga seotud kulude ja sõitudega.

Tänases lehes kirjeldatud Valdo Randpere (Reformierakond) juhtum on nii-öelda piiripealne. Randpere enda seletuste lugemise järel ütleb ilmselt osa inimesi, et pole hullu midagi, teised aga peavad seda järjekordseks nihverdamise näiteks.

Töö- või erareis? Justkui oli ju mõlemat. Ühelt poolt kohtumised ühe kauge maa mõne tähtsa tegelasega. Teiselt poolt selgelt erareis. Randpere lasigi maksumaksjal hüvitada poole sõidukulust Taisse. Tema suhtes heatahtlik lugeja võrdleks seda käitumist tallinlasega, kes sätib komandeeringu Tartusse reedesele päevale, et sealt edasi Võrumaale suvekoju sõita. Kahtlustavamatel jääb aga üles küsimus, kas töökohtumised olid välja mõeldud lihtsalt selleks, et maksumaksja arvelt piletiraha saada. Tavaline töötegija peab kulude põhjendamisel arvestama vaid oma tööandjaga, riigikogu liikmel tuleb laiemalt ette mõelda.

Randpere ütleb, et ta pole seni viie aasta jooksul riigikogus lasknud maksumaksjal hüvitada ühtegi välisreisi. Tore, et jõukal järjel riigikogulane on siiani pidanud võimalikuks kanda omast taskust kulusid, mille hüvitamisele tal tegelikult õigus on – nii seaduse kui terve mõistuse järgi. Seda enam paneb imestama, et tal ei jätkunud poliitilist tarkust oodata esimese hüvitise küsimisega reisi, mille kohta kellelgi mingeid kahtlusi tekkida ei saakski.

Seotud lood
21.06.2016 25.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto