Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: jah, tibatilluke (Island) võib alistada hiiglase

Islandi fännid. FOTO: Reuters / Scanpix

Lood, kus väike võidab suurt, on inimkonda alati paelunud. Neis on kütkestavat, inspireerivat, igikestvat ilu. Need üllatavad meid peaaegu alati ja nii on lugu ka väikese Islandi jalgpallikoondise võiduga Inglismaa meeskonna üle. Kuidas ometi on säärane asi võimalik? Kas väike Eesti suudaks neli korda tillema Islandi edu korrata?

Mitme bestselleri autor, teadusajakirjanik Malcolm Cladwell ütleb raamatus «Taavet ja Koljat» («David and Goliath: Underdogs, Misfits, and the Art of Battling Giants» 2013), et paljugi sellest, mida me inimestena oma maailmas väärtuslikuks peame, sünnibki sedalaadi ebavõrdsetest vastasseisudest, kõigi ennete järgi ülekaalukale vastasele vapralt otsa vaatamisest. Ja teiseks, jätkab Gladwell, mõistame me ebavõrdsete heitlust järjekindlalt valesti. Väikseks, justkui ettemääratult allajääjaks olemine võib muuta inimeste käitumist viisidel, mida me enamasti ei taipa hinnata: see võib avada uksi ja luua võimalusi, harida ja valgustada ning teha võimalikuks selle, mida me teistes oludes peaksime mõeldamatuks.

Inglismaa oma 54 miljoni elanikuga on umbes 160 korda suurem kui veidi üle 330 000 elanikuga Island. Kas ei peaks siis olema nii, et alati ja igal juhul leidub Inglismaal palju rohkem hiilgavaid andeid, kelle seast üks võimas jalgpallimeeskond ja parimad treenerid ning kõikvõimalikud abilised valida? Kas ei peaks olema nii, et 160 korda suurema maa meeskond on väikesest Islandist alati kerge vaevaga üle? Me ju nägime, et see pole nii. Ja tegelikult teame väga paljudes inimtegevuse valdkondades, et «mass» ei loe kaugeltki nii palju, kui kaldume esimese hooga arvama. Ent üha järgmistes olukordades ei kipu me paraku ikka uskuma, et tõeliselt tahtes, keskendudes ja nutikaid strateegiaid otsides on lootust kõigi inimkonna ajaloo Taavetite edu korrata.

Öeldakse, et Islandi jalgpalli edu toetub kolmele sambale. Aastal 2002 otsustati, et tuleb ehitada kümmekond jalgpalli sisehalli, kuna klimaatilise eripära tõttu ei ole võimalik aasta ringi muidu jalgpalliga tegeleda. Sisehallid ehitati kohalike omavalitsuste raha eest. Teiseks otsustasid islandlased, et kuna kvantiteedile rõhuda ei saa, tuleb rõhuda kvaliteedile, ja nii tegelevad lastega maast madalast professionaalsed treenerid, mitte harrastajad. Lisaks kiidetakse islandlaste tohutut töötahet ja võitjamentaliteeti. Välisklubidesse jõudes tõusevad islandlased tihti kapteniks või abikapteniks ehk nad on justkui sündinud liidrid. Profiks läinud vabastavad aga kohad üha uutele mängumeestele kodumaises liigas.

Ja muidugi on võiduks vaja ka õnne. Ent nagu öeldakse, aitab jumal neid, kes ise ennast aitavad – näiteks ehitavad sisehallid.

See on arukalt otsustav ja järjekindel tegutsemine, töökus ning võitlusvaim, mis on Tallinnast väiksema rahvaarvuga Islandi toonud Euroopa jalgpallikaardile hoopis suuremana, kui keegi oleks veel paarkümmend aastat tagasi osanud ennustada.

See pole kaugeltki ainult jalgpall, milles Island on maailmavõrdluses «iseendast palju suurem». Kas Eestigi võiks seda olla? Muidugi, ja seda me paljudes asjades selgelt ka juba oleme ning kindla tahtmise ja nupuka tegutsemisega võime saavutada väga palju. Islandlaste senised hiilgavad jalgpallivõidud on aga vulkaanilise saareriigi finantskriisist paranevale rahvale kahtlusteta võimas ja vajalik rahvusliku eneseusu süst, sõltumata sellest, mitu väravat nad järgmises mängus löövad.

28.06.2016 30.06.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto