Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhan Mellik: lõhestunud Eesti, lõhestunud maailm

Juhan Mellik. FOTO: Tairo Lutter / Postimees

Pärast brittide referendumit jagub lausa tööstuslikes kogustes leheruumi mõtisklustele teemal «midagi on meie ühiskonnas ikka valesti». Kuidas ollakse võõrdunud, kuidas üksteist ei kuulata. Kuidas peaks ikka kõike selgitama ja läbi arutama. Äkki pidama ka mõned järjekordsed mõttetalgud või jääkeldrid. Kunagi ammustel aegadel räägiti veel mingist «ühiskondlikust lepingust»...

Sulatõsi – me olemegi üksteisest võõrdunud, ja mitte ainult Eestis. Donald Trump lõhestab ameeriklasi, Brexit lõhestab britte. Homod, migrandid ja multikulti lõhestavad Eestit.

Fenomeni võib tunda saada omal nahal. Mõtlesin enne, et ei tea vist oma tutvusringkonnast mitte ühtegi inimest, kellel oleks midagi samasooliste kooselu või käputäie meile tulevate migrantide vastu. Ilmselt eksisin. Kui väisaksin pärast mitmeaastast pausi oma maakohta Lääne-Saaremaal, leiaksin end ilmselt vähemusest. Või kui väljuksin üldiselt tihemini oma sõpruskonna mugavustsoonist.  

Kusagil peituvad ju statistika ja arvude taga reaalsed inimesed, mis sest et mina ei pruugi neid tunda. Vahur Koorits, kolleeg Eesti Päevalehest, laenas olukorra kirjeldamiseks tabava termini Ameerikast: kultuurisõjad. Ühel pool rindejoont seisavad nooremad, (kõrg)haritumad, linnastunumad ja liberaalsed multikulti-jüngrid.

Nende vastas tõenäoliselt vanemad, väiksemast kohast pärit, väiksema koolipagasiga, esimestega võrreldes ehk mitte nii hästi hakkamasaajad. Kes Eestis valivad pigem EKREt, Ameerikas Donald Trumpi ja Suurbritannias omaetteolemist.

Siinkohal kohustuslik märkus: ma väljendan oma arvamust, mitte ei pea ennast kellestki paremaks. Mõne poliitiku või avaliku tegelase puhul oleks raske kujutada ette suuremat kuritegu kui avalik ülbus. Eriti Eesti-suuruses riigis. Või mis kuritegu – pigem sümboolset enesetappu. Rahvas ei unusta!

Isegi kui kõneleja ongi ehk puhtobjektiivselt võttes «parem». Siia orki on lennanud president Ilves, siin on end kõrvetanud paljud. Pole vaja näidata oma üleolekut, see toob ainult häda kaela. Kadakasakslase silt eluks ajaks on garanteeritud.

Kuidas säärast lõhet taas kinni õmmelda? Kui üks pool läheb üle mere ülikooli, teine üle lahe armatuuri siduma ja plaate laduma? (Jah, muidugi, vaja on mõlemat.) Ilmselt ei puutu omavahel kuigivõrd kokku ka nende lapsed…

Ma ei tea. Räägitud, arutletud ja ilusaid sõnu pillutud on juba rohkelt. Vaja on kuulamist, vaja on austust… Või peaksimegi leppima tõsiasjaga, et Eestiski on tekkinud oma mikroskaalal klassiühiskond, just nagu Päris-Euroopas? Et tegu on vääramatu loodusjõuga igas inimkoosluses?

See oleks kergema vastupanu tee. Ainuke häda peitub puhtmatemaatilises faktis: meid on natuke liiga vähe, et endale sellist suhtumist lubada.

29.06.2016 01.07.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto