Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Siim Krusell: kui kuri on «Poola torumees» Britannias?

Siim Krusell FOTO: Statistikaamet

Kui näiteks immigratsiooniprobleemidest oleks räägitud nii, nagu nad on, oleks usalduskriis palju väiksem ja Brexit oleks kaldunud teisele poole, arvab statistikaameti peaanalüütik Siim Krusell.

Kunagi 1930ndate keskel ütles üks mees, kes oli vastutav ühiskonnas parasjagu käivate repressioonide ja hirmuõhkkonna tekitamise eest, järgmised sõnad: «Elu on läinud paremaks, elu on läinud lõbusamaks.» See mees juhtis impeeriumi, millega nii mõnedki kodanikud võrdlevad tänapäeva Euroopa Liitu. Kas asi on siis tõesti nii hull? Kainelt järele mõeldes on tänapäeva Euroopa Liit ikka midagi põhimõtteliselt muud kui kunagine Nõukogude Liit. Tänapäeva Euroopa Liidus keelt teritavad kodanikud oleks Nõukogude Liidus saadetud Vorkutasse sütt kaevandama. Ei kujuta ka ette, et Nõukogude Liidus oleks tulnud keegi eetrisse seesuguse sõnavõtuga nagu Euroopa Komisjoni president Jean Claude Juncker. Et kui te, britid, tahate ära minna, minge siis kiiresti. Populistidele on Euroopa Liidu võrdlemine Nõukogude Liiduga hea relv. Relvi on arsenalis muidugi veel, kõige parem on asjade halvasti minekus midagi või kedagi süüdistada. Selleks võivad vabalt olla immigrandid, lollid eurobürokraadid, ahned suurkorporatsioonid ja nii edasi.

Kas aga Briti referendumi jah-sõna, kuigi napilt, oli populistide võit? Enne kui selle küsimuse juurde minna, tuleb rõhutada, et sama hästi võiks praegu laual olla slovakkide väljahõigatud referendum. Või siis mõni muu väljakujunenud elukorraldust juurteni raputav rahvahääletus. Probleem on sügavam ning kätkeb endas rohkem küsimusi. Sääraste referendumite tulemuse kujunemisel on võtmetähtsusega, millised on infoallikad ning kuidas ja kas osatakse saadud infot tõlgendada. Samuti see, kas osatakse neist järeldusi teha, andmaks kaalutletud häält. Infopuuduse üle tänapäeval kurta ei saa, info lisandumise eest hoolitsevad muuhulgas sotsiaalvõrgustikud. Elu on seal läinud päris lõbusaks, avastatud on tuhandeid kõigis valdkondades pädevaid eksperte, kes löövad kaasa tulistes vestlusringides või peavad pikki monolooge. Üha rohkem tekib ka uudistekanaleid, kus kõik oleks nagu päris, ainult et ei ole. Sotsiaalmeedias on tekkinud hulk üksteisele vastandlikke gruppe, kellest ühed jagavad rändekriisi kontekstis juhmi järjekindlusega peamiselt infot immigrantide sooritatud kuritegude kohta, teised aga peamiselt pilte okastraadi taga nutvatest lastest.

Tavakodanik peab päris palju vaeva nägema, et leida tegelikkust suhteliselt usaldusväärselt kajastav allikas. Sellega katsumused aga ei lõpe: kodanikud peaksid informatsioonist ka adekvaatselt aru saama, oskama seda tõlgendada ja konteksti seada. Seda nimetatakse statistiliseks kirjaoskuseks. Imerohtu selle parandamiseks pole, ehkki saab suurendada nende inimeste hulka, kes teeksid teadmuspõhise otsuse. See on ülesanne teadlaskonnale ja analüütikutele, et püüda viia oma avastusi, analüüse ja andmeid avalikkuseni. Kuid mitte ainult neile. Vahest olulisemgi roll on üldhariduskoolide õpetajatel ja sõnumit vahendaval traditsioonilisel meedial.

Tulen tagasi küsimuse juurde, kas Brexit oli populistide võit. Üks lahkumise eestvedajate tugisammas oli immigratsiooniküsimus ja väidetav otsustamatus ning Euroopa Liidu otsustajate pehmelt öeldes lühinägelikkus kestvas rändekriisis. Mitme Euroopa Liidu riigi ja ka Euroopa institutsiooni poolt on muuhulgas kõlama jäänud see, et immigratsioon on äärmiselt vajalik vabade ametikohtade täitmiseks tööturul ja majanduskasvu säilitamiseks. Brexiti pooldajad olid üldiselt vastupidistel seisukohtadel.

Vaatame siis olemasolevaid andmeid ja analüüse, saamaks teada, kas lahkumise pooldajad lihtsalt valetasid või on asjalood hoopis teisiti. On kõlama jäänud, et välja astumise pooldajatel olid pinnuks silmas Ida-Euroopast pärit immigrandid. Briti statistikud analüüsisid 2011. aasta andmeid kasutades poolakate hakkama saamist Briti tööturul. Vanuserühmas 16–64 oli 85 protsenti neist hõivatud, samal ajal kui riigi keskmine oli 70 protsenti. Töötuse määr oli samuti poolakatel madalam, 5,5 protsenti – riigi keskmine 7,8 protsenti. Peale poolakate on analüüsitud tervikuna Ida-Euroopast pärit immigrante tööturul. Üsna värske käesoleva aasta Briti analüütikute Heather Rolfe ja Nathan Hudson-Sharp uurimus toob esile, et Ida-Euroopast pärit tööjõud on hõivatud pigem sinikraedena – nad ei võta kohalikelt tööd ära, vaid täidavad vakantseid töökohti. Briti tööandjad aga suhtuvad idaeurooplastesse samamoodi kui briti päritolu töötajatesse, kui pidada silmas produktiivsust, pühendumust, usaldusväärsust ja tööeetikat.

Niisiis, kui ainult tööturunäitajaid vaadata, siis tundub olevat 1:0 Euroopa Liitu jäämist pooldavate kasuks. Edasi aga saavad trumbid lahkumise pooldajad. 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitasid, et kui Inglismaal ja Walesis oli vanuserühmas 16–64 keskmine tööhõive määr 71 ning töötuse määr kuus protsenti, siis näiteks araabia taustaga inimeste tööhõive määr oli vaid 42 ning töötuse määr kaheksa protsenti. Pooled araabia taustaga inimestest ei osalenud üldse tööturul. Palju parem polnud seis ka näiteks Pakistanist ja Bangladeshist pärit inimestega. Väike erand kolmandast maailma immigrandi taustaga gruppide seas olid Indiast pärit inimesed. Nende seas oli tööhõive määr 70 protsenti. Vaadates Euroopa Liitu tervikuna, on andmed riigiti erinevad ning immigratsiooni lähteriigid samuti. Eurostati andmetel oli näiteks Rootsis Rootsi kodanike töötuse määr 5,7, kolmandate riikide kodanikel aga ligi 30 protsenti. Saksamaal nii suurt vahet polnud, aga kolmekordne oli see ikkagi: Saksa kodanikel neli, kolmandate riikide kodanikel aga 12 protsenti.

Tegelikult polegi oluline, miks just kolmandatest riikidest pärit inimesed tööturul kuigi edukad pole. Olgu põhjused statistilisest diskrimineerimisest kuni tahtmatuseni tööd teha. Fakt on see, et praeguse rändekriisi sihtriikidest pärit inimesed ei ole avasüli Euroopa Liidu tööturule oodatud. Või siis ei lähe nende oskused ning ootused töö- ja elukorraldusele Euroopas kokku tööandjate ootustega.

Tulles tagasi populismi ja Brexiti juurde, tooksin esile ühe murettekitava asjaolu. Nimelt vähemalt rändekriisi küsimuses on nii-öelda peavoolu poliitikud läinud sama teed populistidega, oma sõnumi edastamisel jäetakse üht-teist rääkimata või esitatakse pooltõdesid. Kasutades populistidega samu võtteid, jäädakse neile aga alla, sest kaotatakse üks oma trumpidest paljude teadmuspõhiseid otsuseid hindavate silmis, milleks on võrdlemisi usaldusväärse sõnumi edastamine.

Kuidas aga edasi? Kuidas vältida, et igati mõistlik ja vajalik suveräänsete riikide liit oma paljude plussidega ei laguneks? Ma tuleksin siin väljendi «rahvas otsustas» juurde. Sellistel hääletustel kipuvad inimesed jagunema väiksematesse gruppidesse vastavalt eri kaaluga põhjustele, miks üht- või teistmoodi otsustati. Mõne jaoks võis olla peamine immigratsiooniga seonduv, teistele aga usaldamatus valitsuste ja Euroopa Liidu institutsioonide suhtes. Kolmandatele aga näiteks Euroopa Liidu bürokraatide paindumatus ja eemalolek. Olen seda meelt, et kui näiteks immigratsiooniga seoses oleks räägitud asjadest nii, nagu nad on, oleks usalduskriis palju väiksem ja praegusel juhul oleks konkreetne case ehk Brexit kaldunud teisele poole.

Kas aga peaks Euroopa Liitu ka reformima? Õigemini, milliseid ülesandeid peaks valitsusjuhid ELi kesksetele institutsioonidele püstitama? Just nimelt liikmesriigid ise, kuna seni veel pole Euroopa Liit asi iseeneses, vaid suveräänsete riikide liit. Tõsi, nad on küll osa otsustusõigusest delegeerinud Euroopa Liidu institutsioonidele. Pingutusi võiks teha proaktiivsuse suurendamiseks globaalses mastaabis. Raskuspunkti asetamine ümberjagamiselt jõupingutustele Euroopa ettevõtjate ja kodanike huvide kaitsmiseks mujal maailmas. Mulle pole jäänud silma, et kui Eesti toiduainetööstuse esindajad käisid pärast Vene sanktsioonide kehtestamist ringreisidel Eestile uusi turge otsimas, oleks nendega koos ka ELi esindajad jõuliselt tegutsenud. Võib-olla teen kellelegi liiga, kuid üldine kuvand on kahjuks selline. Ja kui kasulik tegutsemine silma ei jää, siis ootab järgmine ülesanne: parandada kommunikatsiooni. Omaette küsimus on muidugi, kas ametnike ja poliitikute valitud ametnikud ja poliitikud on üldse valmis proaktiivseks, ametnikuraamist väljuvaks tegutsemiseks.

29.06.2016 01.07.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto