Kui kaks inimest teineteist leiavad, jääb muu maailm nende jaoks mõnda aega kõrvale. Kuni saabub hetk öelda teistelegi: me oleme paar. Aime Piirsalu (76) ja Enn Lepik (74) said oma armastuse avalikuks teha üsna eriskummalisel moel – nimelt kutsuti nad Postimehe telereklaami. Ehk olete juhtunud nägema: armas vanapaar õitsvate õunapuude all kohvilauas ajalehte lugemas, lastesumm ümber. Ent eriline on ka nende kohtumise lugu. Ning kuulamist väärt nende mõtted.
Vormsil halli rookatusega majas käib täpselt samasugune sagin kui tolles reklaamklipis: mitmes vanuses (lapse)lapsi rohkem, kui silm korraga haarab, pluss verandal pesitsev pääsupere, neljal pojal nokad pidevalt ammuli ootel.
Aime praeb hommikusöögiks sõrnikuid, mida tema slaavi vere tõttu süüakse siin hapukoorega. Magustoiduks saab aovalges raiesmikult toodud metsmaasikaid kohaliku lehma piimaga.
«Lastele rääkisime oma suhtest ikka pisut varem kui telerisse jõudmisest. Sõbrad aga küsisid pärast reklaami vaatamist kohe, et mis toimub,» särab Aime säriseva panni ääres.
«Meil on juba pool aastat mesinädalad,» muheleb Enn lauda kattes ja täpsustab, et nad leidsid teineteist paar päeva enne läinud aasta jõule ujulas. Enn on nimelt ujumistreener, Aime aga sattus tol päeval Inglismaalt kodus käies Tallinnasse ujumisvõistlustele.
«Ta tundis mu kohe ära,» mainib Aime.
Enn paneb viimase kahvli lauale ja toob näha albumi, milles mustvalged fotod aastast 1960.
«Õppisime mõlemad pedagoogilises instituudis – Enn kehakultuuri, mina vene keelt ja kirjandust, ning oleme siin kõik koos peda talvelaagris. Näe, Enn mängib siin piljardit,» osutab Aime ja märkab siis korraga, et sõrnikud kipuvad pannil üle küpsema… Armumine ongi vist alati ühesugune.
Ent toona seal laagris ei juhtunud noorte vahel suurt midagi. «Panin talle küll nii-öelda silma peale, aga Aime oli nii ilus tüdruk, et ma polnud sugugi ainus,» tunnistab Enn.
Tagasi Tallinna jõudes läks noorte elu eraldi ja omasoodu edasi. Enn kuulus ujujana Eesti koondisse, võitis kolm meistritiitlit ja leidis Elle, sai kahe tütre ja poja isaks ning on praegugi oma rajatud ujumisklubis treener. Elu andis Ennule palju õnne, kuid viis siis kolm lähimat – naise, ema ja lapse.
«Kaks aastat tagasi, just jaanide paiku, matsin oma vanima tütre. Läks kõigest 46-aastasena,» ütleb mees vaikselt. Paus venib üha pikemaks, kuni Aime jätkab: «Olen vahel endalt küsinud – mina, kes olen nii kaua usus elanud –, et miks laseb jumal sellistel asjadel juhtuda. Millist pattu oleme vanematena teinud, kui lapsed kannatavad? Kuid aastatega olen mõistnud, et seda valu tuleb mõtestada teisiti. Näiteks et elus on kannatused selleks, et võiksime kogemuse võrra rikkamaks saada.»

Aime ja Enn on mõlemad lesed – üks üheksa, teine 12 aastat. Õnnehetked on aga taas leitud, kuigi Enn on palju teel – kodu on tal ju Hageris, töö Viimsis ja süda nüüd Vormsil.
«Mulle meeldib ühiselt naerdud naer. Enn oskab mind naerma ajada. Vahel norib ka, on kohe selline kiusaja,» ütleb Aime, ise pisut plikalikult kihevil. «Ennuga on hea koos olla, meie hinged helisevad ühtemoodi. Tunnen, et meis toimub veel areng.»