Ilmunud 22. veebruar 1969, autor S. Malahhov. FOTO: Pikker / Foto karikatuurist Mihkel Maripuu

Poliitilist karikatuuri võib õigustatult pidada demokraatliku ühiskonna indikaatoriks. Samas võib see olla ka propagandatööriist autoritaarse või totalitaarse võimu kindlustamiseks. Isevalitsejad ja diktaatorid, kes sõltuvad avaliku mulje loomisest, ei talu neid lahti riietavat pilget, nii ka nendest sõltuv poliitiline süsteem.

Tellijale Tellijale

Nõukogude päevil Eesti NSVs lugejaid naerutanud huumori- ja satiiriajakiri Pikker poleks saanud ilmuda Moskva heakskiiduta. Valitsev kommunistlik partei kasutas alates 1957. aastast pidevalt ilmunud väljaannet tööriistana endale meelepäraste seisukohtade rõhutamiseks. Külma sõja vaimus tuli ka ajakirja toimetusel anda oma panus võitlusesse «vaenuliku lääne imperialismiga».

Andekad karikaturistid suudavad aga oma loomingu kaudu edasi anda mitmekülgsemat infot. Nii võib Pikrist leida «kõrgemalt» heakskiidu saanud karikatuure, mis esmapilgul täidavad küll ainupartei ettekirjutusi, kuid ridade vahel kannavad sootuks teist, võimudest sõltumatut teravat sõnumit, ületades nii psühholoogilise meie-nemad rindejoone (vt K. Voolu karikatuuri).