Sotsiaalmeedias osutavad moslemid, et nende rünnakute valguses peaks olema selge: ISISel pole mingit pistmist islamiga. Teisisõnu, moslemi enamusega riikides islami kõige pühamal kuul plahvatuste korraldamist ei ole võimalik kuidagi põhjendada moslemite huvide eest seismisega, mida ISIS on püüdnud seni oma sõnades justkui teha. Seetõttu kirjeldatakse ISISe võitlejaid näiteks hoopis psühhopaatidena, kes tegutsevad hullushoogude najal. Vandenõulembesemad tõmbavad aga teisi paralleele: keskne roll on Iisraelil, mille nähtamatut kätt nähakse ISISe sõjategevust juhtimas.
Paraku ei aita äärmusislamistide kujutamine hullude või kolmandate riikide salaagentidena kaasa ISISe tegevuse peatamisele, sest äärmusislamistid ise mõtestavad toimunud rünnakuid teisiti. Nimelt näevad islamistid läänt rõhuva jõuna, mis püüab moslemeid alla suruda. Kuid tegu pole tühipalja ideoloogilise võitlusega, vaid moslemid on sunnitud kannatama, kuna Ameerika Ühendriigid ja Euroopa soovivad kontrollida araabia riikide naftat ja transporditeid.