Sisukord
Arvamus
Postimees
12.07.2016
Eesti Tagakaas Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Riiklik ohvrite register (4) Horoskoop Tagakülg Yana Toom külastas Bashar al-Assadit Uputused jäävad Tallinna piinama edaspidigi Türi valla väikefarmis tuvastati sigade Aafrika katk Tallinna teletorn tähistas oma 36. sünnipäeva Teises kvartalis sai enim annetusi IRL Merd ei tohi lollitada, ise ei tohi loll olla Majandus Jahtklubi ja turvafirma ei vastuta varastatud kaatri eest Tere saneerimiskava sai ekspertidelt hävitava hinnangu Välismaa Terror võtab sihikule islamimaade valitsejad PERSOON: Stahhanovlasest võistleja Välismaa lühiuudised Saksa uusaastaöiste ahistamiste ohvriks langes tegelikult ligi 1200 naist Arvamus Heldur Meerits: ka riigi raha ei tule seina seest (24) Lugeja kiri: ma sain trahvi (3) Mart Helme vastus Jaak Uibu pöördumisele: rahvus- ja iibepoliitika peabki olema fookuses (4) Lauri Hussar: kas dirigendil on aega… (5) Roomet Sõrmus: peaminister, oleme faktides täpsed! (5) Maarja Vaino: mina ja minu mina (9) Juhtkiri: Europarlamendi liikmed Süürias Hitleri kätt surumas (6) Postimees 1996. aastal: korruptsiooniohvrite memoriaal Eerik-Niiles Kross: märgiline visiit diktaatori juurde (7) Päeva karikatuur Kultuur Ooperigurmee Pärnus Sport Lõplikult paigas – Portugali jalgpall ongi igas mõttes parim! (3) Spordi lühiuudised Portugali koondise füsioterapeudi eestlannast elukaaslane: kogu riik elab ja hingab jalgpalli (6) Kangert: lõpuks annab tunda, et olen liiga palju suurtuure sõitnud Korvpallikoondis proovib kivist vett välja pigistada Lõppenud EMi märksõnad: pallita mäng ja treeneri kunsttükk Levadia vahetas Ratnikovi vana tuttava Prinsi vastu Tarbija Facebook, Periscope ja Twitter astuvad telekanalite mängumaale Meelelahutus Koomiks Sudoku

Lauri Hussar: kas dirigendil on aega…

2 min lugemist
Lauri Hussar FOTO: Liis Treimann

Brexitist – kui uskuda, et Suurbritannia rahvahääletuse tulemus on tõepoolest lõplik – on peagi möödas kolm nädalat. Emotsioonid hakkavad lahtuma ja üha rohkem küsitakse, kuidas edasi.

Kui Ühendkuningriigi sisepoliitikas on referendum põhjustanud suuremat sorti tsunami, siis Mandri-Euroopas on reaktsioonid olnud hillitsetud ja äraootavad. Ühelt poolt valitsevad peataolek ja ootus, kas Saksamaa võtab Euroopas senisest suurema juhtpositsiooni, teiselt poolt ollakse äraootavad ka Londoni arengu suhtes, kus praegu puudub Euroopal tõsiseltvõetav partner, kellega väljumisstrateegiat arutada ja kokkuleppeid sõlmida. 

Analüüsides sõnumeid, millega Eesti riigijuhid ja poliitikud on avalikkust brittide lahkumisotsuse järel kostitanud, tekitab see küll parasajagu nõutust. Kui emotsionaalne ja lahmiv kriitika kõrvale jätta, häirivad mind kõige rohkem visioonitus ja selgete seisukohtade puudumine ning, mis veel hullem, Euroopa ja ka euroopalikkuse tunnuste puudumine.

Ent analüüsime siis kõlanud sõnumeid lähemalt. Vaid mõni päev pärast Brexiti-hääletust kogunes olukorda arutama Eesti Vabariigi valitsus ning esimese koosoleku keskseks sõnumiks tõsteti võimalus, et Eesti eesistumine võiks Suurbritannia arvelt pikeneda tervele aastale.

Milline tore võimalus Euroopa asjades kaasa rääkida mitte pool, vaid lausa terve aasta. Selles soovunelmas kajastuvad kahjuks Eesti Euroopa-poliitika nõrkus ja ambitsioonitus. Kardan, et mõtleme riigina vaid sellest, kuidas Euroopast kasu saada. Kas tõesti, kui britid lahkuvad, ei küsi me endilt, mis saab Euroopast?

Ma ei ole kuulnud just suuri arutelusid, mida me eesistumise ajal Euroopale pakume, kui ehk ühtsema digituru teema välja arvata, kuid kindlasti ei maksa aastast eesistumiskoormat võtta endale selge plaani ja strateegiata. Küsimused, kas armastatud dirigent on eesistumisüritusteks olemas ja kas Kultuurikatel on reserveeritud, mõjuvad praeguses situatsioonis tragikoomilisena.

Üle-eelmisel nädalal kirjutas Postimees, et kui Eestis on poliitikuid, kes võiksid osata Brexiti ja Euroopa Liidu kohta midagi mõttetihedat öelda, siis on need Eesti saadikud europarlamendis – ainsad rahva valitud Eesti esindajad Brüsselis. Ning nende hinnangul on peamine teha koostööd Põhjamaadega.

Esmapilgul tundub igati loogiline, et tihedamat koostööd tehakse nendega, kellega on suurem kultuuriline ja ajalooline ühisosa. Samas võib just selline lähenemine tähendada Euroopa Liidu lõpu algust. Kui samasugust grupeerumist hakkaksid viljelema kõik liikmesriigid, võiksime edaspidi rääkida Visegrádi riikide blokist või, hoidku jumal selle eest, Euroopa Liidu asutajaliikmete tihedast koostööst. Tasuks meenutada, et just viimane võimalik areng pälvis Eesti poliitringkondades teravat kriitikat.

Lõpetuseks tahan ma küsida, kas president on oma rahva käekõrvale võtnud ja selgitanud, selgitanud ja veel kord selgitanud, millised on meie valikud, miks me vajame Euroopat ja millise maailmajao tahaksime pärandada oma lastele.

Seotud lood
11.07.2016 13.07.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto