Sõitsin ühel suvisel hommikul Tallinnas bussiga tööle. Paar peatust enne Balti jaama, mitte kaugel süstlavahetuspunkti planeeritavast uuest asukohast, tuli bussi peale ebatavalise olekuga meesterahvas. Vastavat silti tal küljes ei olnud, kuid olen üsna veendunud, et tegemist oli narkomaaniga. Inimesed bussis tundsid ennast ebamugavalt, nii mõnigi läks ilmselt planeeritust varem maha, jättes mind arvatava sõltlasega kahekesi lõpp-peatuseni sõitma, kirjutab lapsevanem Pilleriin Kelo.
Olen pikka kasvu, üsna sportlik naisterahvas, ja ei tunne tavaliselt hirmu üksi läbi öise linna kõndides või pimedatel tänavatel tervisejooksu tehes. Ent see metsik, klaasistunud pilk, agressiivne grimass, tahtmatud liigutused, mida see mees üritas tagasi hoida, olid hirmutavad – jäi mulje, nagu püüaks ta aeg-ajalt oma nähtamatut vastast õla ja küünarnukiga nokauti lüüa. Ligi kahe meetri pikkune kasv lisas omakorda ärevust ja tegi valvsaks.
Pikka aega Tallinnas elanud ja igasuguseid inimesi näinud, jään siiski üsna rahulikuks. Ma tean, et narkomaanid ei ole enamasti ohtlikud, eriti siis, kui ise neist eemale hoida ja mitte tülitada. Rõhk sõnal «enamasti». Inimene, kelle meeled on hägused, võib mingil määral alati ettearvamatult käituda. Kui kõnealune meesterahvas oleks otsustanud mind mingil põhjusel rünnata, oleksin kahtlemata kaotajaks jäänud.
