Vaevalt jõudis Euroopa hakata toibuma Brexitist, kui Prantsusmaa rahvuspüha lõppes kogu maailma raputanud järjekordse islamistide veretööga. Ja nagu olnuks sellest veel vähe: üle kahesaja inimelu nõudnud kummaline riigipöördekatse NATO liikmesriigis Türgis pani paljusid meist tahtmatult küsima, mis on selle ilmaga lahti, kirjutab riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Marko Mihkelson (IRL).
Seejuures käivad värskete uudiste taustal endiselt sõjad Süürias ja Ukrainas, rändesurve Euroopale lõunast on ikka aktuaalne, Hiina kasvatab pingeid Lõuna-Hiina merel ning Põhja-Korea liider mängib (tuuma)rakettidega.
Tegelikult on asjad liigestest lahti juba ammu. Igapäevases uudisvoos jääb suuremate hoovuste sügavus sageli tajumata. Online-telegraaf on lihtsalt kogu aeg punases, sest uudised ei maga kunagi.
Aga paneme korraks aja seisma. Tõuseme moodsa drooni kombel uue nurga alla ja püüame teha stoppkaadri. Avanev pilt ei ole kena. Kohati päris muserdav, kui närvid läbi. Ja ühtegi lihtsat lahendust pole, ükskõik kui raevukalt populistid ka ei pasundaks.
Maailma suur muutumine, sealhulgas meie sõprusruumi (Euroopa Liit ja NATO) sees ja naabruses toimuv, on seadnud juba mõnda aega tagasi üles küsimuse: kas senine sõna- ja märgisüsteem rahvusvahelises õiguses peegeldab ikkagi adekvaatselt jõuvahekordade nihkumist ning kas see tagab väljakutsetega hakkama saamist, ilma et me vajuks kas sisepoliitiliste või sõjaliste konfliktide keerisesse?
Alustan Euroopa Liidust ja meie ühiskodu tulevikust, sest siin on peidus vastused paljudele väga rasketele väljakutsetele. Meil on korraga üleval sellised suured teemad nagu Euroopa Liidu tulevik Brexiti valguses, rändekriisi ja islamistliku äärmusideoloogia ohjeldamine, Venemaa agressiivsuse tõrjumine, tugevate ja suunda näitavate demokraatlike liidrite (mitte segi ajada kõva käe ihalusega) vähesus ning nüüd otsa ka veel segaduste rägastik Türgis. Kõik need tegurid viitavad paratamatult tõsistele Euroopa Liidu olelust ja eksistentsi puudutavatele küsimustele.
Kuigi Brexiti järel on arvamusuuringud näidanud, et toetus Euroopa Liidule on rahva seas tõusnud, võib see esmareaktsioon kiirelt hajuda. Brexiti põhjused ei peitu ju üksnes brittide saarementaliteedis ega ka kampaaniavaledele andumises, vaid ikka suuresti ühtse Euroopa identiteedi nõrkuses. Inimesed ei seosta ennast demokraatlikust vastutusest prii Brüsseliga selle laiemas tähenduses ning näevad, et näiteks rändekriisi või ka islamiterrorismi ohjeldamisel on Euroopa Liit olnud näiliselt jõuetu.
Selline segadus ja turvatunde riive pole tunnetatav üksnes Suurbritannia valijate meeltes, vaid on osa sisepoliitilisest debatist enamikus Euroopa Liidu liikmesriikides. Ka meil Eestis.
Tõsi, Eestile on meie tuleviku ja ühtse Euroopa idee parim siduja siiski arusaam, et üksi jäädes ning sõprusruumi lagunedes satuksime väga keerulisse olukorda. See peaks survestama meid eriti praegu olema aktiivsed oma nägemuse pakkumisel taaskäivitunud Euroopa Liidu tulevikudebatis, sest juba eeloleva sügise hakul peaksid valitsusjuhid Bratislavas nendel teemadel mõtteid vahetama.
Eesti valitsus peaks Euroopa Liidu eesistumisele või selle tehnilistele üksikasjadele keskendumise asemel pakkuma meie avalikus ruumis debatiks oma nägemuse, kuidas suurte ja ajuti eksistentsiaalsete väljakutsete keskkonnas võiks Euroopa identiteeti rahva seas tugevdada ning millised reformid peaks Euroopa Liit ise olema suuteline läbi viima.
Kosmeetikast ei pruugi enam piisata. Eelseisvad valimised Prantsusmaal, Hollandis ja Saksamaal ei lähe kindlasti Euroopa teemadest mööda. Populistid üritavad rahva seas valitsevat segadust oma huvides ära kasutada. See aga lõhestab veelgi ühiskondi ning teeb ühise Euroopa identiteedi hapramaks.
Muidugi võiks küsida, mis on üldse 21. sajandi ühtse Euroopa idee ja identiteet. Eriti ajal, kui natsionalistlikud meeleolud on tõusuteel. Tegelikult ei ole see siiski tuumateadus ning juba üksnes Euroopa enda ajalugu näitab, et ühinemissoov ja vajadus üksteise toetuse järele on meid saatnud väga pika aja jooksul. Siin räägime vähemalt tuhandest aastast.
Praegusega võrreldavaid väljakutseid on Euroopa loos varemgi ette tulnud. Suurim katastroof Teine maailmasõda pani lõpuks aluse kaasaegse ühise Euroopa kujunemisele. Seejuures tähistas eriti Põhja- ja Ida-Euroopa riikide liitumine läinud sajandi lõpul ja uue algul ajaloolist ja esmakordset Euroopa ühinemist, mis tegi Euroopa Liidu maailmapoliitika ja -majanduse väga oluliseks mõjutajaks.
Jagatud arusaam, et vaid koos ja ühise jõuna saab Euroopa paremini hakkama, ei ole kuhugi kadunud. Just see on tugevaim alusmüür, millele ka praegu toetuda ning tulevikku ehitada. Euroopa ühtsust ja sisemist toimet ohustavad välistegurid on kõik piiriülesed, kus koostöö riikide vahel on möödapääsmatu.
Nice’i ohvriterohke terrorirünnak, mis puudutas kahjuks ka meid Eestis vahetumalt kui ükski varasem samasugustest, ei ole ju üksnes Prantsusmaa mure. Loomulikult on riikide sisemised sotsiaalsed ja poliitilised tegurid olulised mõistmaks, miks toimub eri ühiskonnakihtides radikaliseerumine ning vägivallale kui lahendusele andumine.
Islamiäärmuslus ei ole kaugeltki uus nähtus ning seda üha enam taas tootev ideoloogia levib internetiajastul kui kulutuli. Juba 1970. aastate lõpust on see ideoloogia leidnud nii organisatsioonipõhiseid (al-Qaeda, Islamiriik ja teised) kui ka üksikjärgijaid. Võitlus vägivaldse ideoloogiaga on alati väga keeruline ja aeganõudev, kusjuures seda lõplikult välja juurida pole võimalik.
Islamiriigi kui organisatsiooni tegevuse piiramine ja hävitamine, kui seda õnnestuks rahvusvahelisel koalitsioonil (sealhulgas islamiusulised riigid) saavutada, ei ole probleemi lahendus. Nagu ei olnud selleks Osama bin Ladeni kõrvaldamine al-Qaeda juhi positsioonilt.
