N, 2.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

«Eesti tee» kui mälestusmärk hukkunud eestlastele

, Arhangelsk-Pinega
«Eesti tee» kui mälestusmärk hukkunud eestlastele
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
«Eesti sillast» Pinegas oli 2007. aastal võimalik veel üle minna.
«Eesti sillast» Pinegas oli 2007. aastal võimalik veel üle minna. Foto: Galina Danilova

Kohalikud vanemad elanikud kutsuvad seda siiani «Eesti teeks» – Эстонская дорога. See nimetus ja mõned jupid säilinud teed on ainus mälestus sadadest eesti meestest, kes saadeti 75 aastat tagasi sõja puhkemise järel Põhja-Venemaale ehitama ligi 250 kilomeetri pikkust teed läbi soode ja metsade. Senini ei tea keegi täpselt, kui palju eestlasi on maetud «Eesti tee» kõrvale.

75-aastane Galina Danilova kõnnib väikese jõe ääres ja vaatab pingsalt kaldaid. Lõpuks läheb ta puust sillakese peale ja viipab mulle: «Vist leidsin! Vaata, seal nagu paistavad vana silla jäänused.»

See peaks olema kõik, mis on alles jäänud «Eesti sillast». Nii kutsuti Pinega asulas Eesti tööpataljoni sõdurite ehitatud puusilda, millest sai kohalike mälestuste järgi üle käia veel 50 aastat pärast ehitamist. Praeguseks on see peaaegu täielikult mädanenud sild lammutatud ja selle asemele ehitatud uus puusild. Vanast, eestlaste ehitatud sillast on järel veel mõned jõekesest turritavad talad.

Märksõnad
Tagasi üles