Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Sultan on Türgi kuningas

Recep Tayyip Erdoğan FOTO: A.Peegel

Tänaseks on Türgi riigipöördekatsest möödas täpselt nädal. Tolm selle ümber pole kahtlemata veel hajunud, ja kui ka lõpuks maha vajub, võivad mõned asjad sinna alla varju jäädagi.

Tellijale Tellijale

President Recep Tayyip Erdoğan aga astub Türgi sisepoliitika mõttes tolmu keskelt välja pealtnäha tugevamana kui kunagi varem. Reedeõhtu, mille sumeduse lõpetasid Istanbuli ja Ankarasse ilmunud tankid ja hävitajad, näikse olevat tõmmanud türklaste ja lääne vahele jämedama joone kui ühelgi muul hetkel alates sellest, kui Kemal Atatürki reformid sekulaarsele ja ladina tähestikku kasutavale vabariigile aluse panid. Eriti valusalt on seda tunda just läänelikumate türklaste ja türgilembeste läänlaste vahel. Nüüd seisavad esimesed äratatud ülirahvusluse vaimus miinimumi kukkunud kriitikameelega Erdoğani taga ning teised aduvad, et leidub läänelikke põhimõtteid, mis pole nende jaoks kuidagi «relatiivsed».

Ühel poolel on pikema jututa vaidlustamatuks usutõeks kerkinud «gülenistide vandenõu». Kreedoga kaasneb veendumus, et vaenlase hävitamisel võivad riik, rahvas ja selle eksimatu liider valla päästa oma madalaimad kired. Pikema jututa kümneid tuhandeid inimesi vahistada ja vallandada? Miks ka mitte! Kui ka mõni juhtub ebaõiglaselt trellide taha, küll me ta pärast vabaks laseme! Vahistatud sõjaväelasi lintšida ja armutult peksta? Ikka juhtub, tegelikult võiks raiskadele kõveminigi kolki anda! Surmanuhtlus taastada? Vahet ju pole, mis imelik kategooriline kiiks eurooplastel selle osas üldse on? Kohtuotsuseta keegi süüdlaseks tembeldada? Võimude lahusus ja õigusriik – veel üks arusaamatu läänelik kummivenitamine. TÕDE on ju teada!

22.07.2016 25.07.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto