Nädal pärast rünnakut: mõistan, et ma pole kunagi viibinud surmapaigale lähemal

Hukkunute ja vigasaanute mälestuseks on Promenade des Anglais’le lisaks lilledele, küünaldele, joonistustele ja kirjadele toodud sadu pehmeid ja armsaid kaisuloomi, enamasti karusid. Foto: Heili Sibrits

«Maman, maman!» hüüab teismeline piiga väga vaikselt, peaaegu sosinal, kuid tema nõudlik toon reedab suurt segadust. Emast kaks sammu eemal seisev neiu hoiab käes üksikut valget roosi, ta vajab ema julgustust ja kinnitust, et just siia – sadade teiste õite, mängukarude, kaartide, veel kümme päeva tagasi väikelapse jalas olnud kinga, mudelautode, erinevate lippude, T-särgi ja nokamütsi vahele - on õige see roos panna.

Päikeseprillide taha varjunud ema annab käeviipega märku, et tütar ootaks, sest enne peab ta veel kahele pisut nooremale tüdrukule roosid ulatama: just nende tsellofaanist välja harutamisega ta parasjagu tegelebki. Mõne hetke pärast on nad neljakesi leidnud lilledele sobiva koha. Aeglaselt, üksteise järel, sõnatult asetavad nad õied ühe pruuni karukese kõrvale.

Ma ei suuda seda hetke pildistada, sest mul on tunne, et kui ma seda teen, siis ma röövin neilt nende leina, nende hetke öelda «head aega» või «me jääme sind/teid alati mäletama».