Anu Saagim. FOTO: Erakogu

Minu pikemate kirjatükkide või mahukama töö kribimine algab alati kurtmisega: 1. ma ei oska kirjutada; 2. ma ei taha kirjutada; 3. miks ma peaksin kirjutama?

Tellijale

Loomulikult jätan artikli kirjutamise viimasele minutile, aga lõpuks tuleb suled kohevile saputada ja tööle hooga peale lennata. Kurb, aga tõsi, kuid tihti peidab minu Pegasus end ka veiniklaasis. Kuid pisukese ohkimise järel tuleb särts sisse, no ja siis ei saa enam pidama. Mõtted lendavad kiiremini, kui sõrmed klaviatuuril.

Tegelikult on inspiratsioon haruldane loomakene, kes kappab kohale alati siis, kui teda kõige vähem oled oodanud. Just nagu tujukas armuke. Tihti pole aega teda ära oodata ja hiljem oma šedöövreid meenutades ei saa isegi sotti, millised neist olid tiivad saanud flow’s ja millised küüsi närides.