Sisukord
Arter
Postimees
30.07.2016
Eesti Mälumäng Michali arvates tuleb asenduslaevad igal juhul võtta (11) Dilbert Male Horoskoop Palju õnne Punaste busside pealik Veel üks Padar Ruhnust kainerisse viidud poepidaja ütleb, et saatan sai temast jagu Viljandi folk paneb linna kultuurist kihama (1) Eesti kaevudes elavad nähtamatud vaenlased (1) Majandus Majanduse lühiuudised Punaste busside pealik Kiiremini? Kõrgemale? Kaugemale? (2) Välismaa 21. sajandi märter Välismaa lühiuudised 30.07 Alkohol lammutab India ühiskonda Möödub 50 aastat USA esimesest massitulistamisest Kastid pole Indiast kadunud Arvamus Postimees 1996. aastal: Edgar Savisaar ei ole kättemaksuhimuline Veel üks Padar Punaste busside pealik Õiglane marionett 21. sajandi märter Päeva karikatuur Evelyn Kaldoja: praktiline variant (2) Juhtkiri: Eesti vaadatuna läbi statistikaprisma Sport Õiglane marionett Vehklemine - duellide keelamisest Eesti medalimasinani Igivana küsimus – kes vastutab korvpallinoorte kehvade tulemuste eest? (1) Kalju tõestas, et neil on kordusmängus võimalus Arter Restoranid julgetele Vene sõjalaeva saladus ehk laevahukk Kadrioru rannas (3) Klaas veini korki eemaldamata ehk Lõpeta joomine, hakka maitsma Nii me elasime. Kas mäletate? Eesti kunsti esirebel Sandra Jõgeva: keegi pole mulle maksnud selle eest, et ma käituks korralikult! (4) Aja märk: festivalilavad on vallutanud DJd Anu Saagim: tee tööd ilusalt Klassikat Postitee äärest Personaaltreener «Miss Kõhulihas» (3) Geopeitusest Pokemonideni – USA sõjavägi tõi rahva tänavatele mängima Ketsid nurka – aitab küll. Mis põhjusel? Meelelahutus Koomiks Sudoku
Multikunstnik-kuraator Sandra Jõgeva hullab kesk Andy Warholi näituse ulmeliselt uljast kujundust. Loovtiimis olid Sandra kõrval Marian Kivila ja Triin Tammann. FOTO: Erik Prozes

Eesti kunsti esirebel Sandra Jõgeva: keegi pole mulle maksnud selle eest, et ma käituks korralikult!

14 min lugemist

Multikunstnik Sandra Jõgeva ettevõtmised kunstivallas on eranditult pöörased. Ja ise on ta erakordne nähtus – äärmustest, kontrastidest ja ülivõrretest ongi ehitatud tema maailm. Olgu areenil tarretisest naised, piitsa saavad näitusekülalised või Sandra ise stand-up-koomikuna – uljalt astub ta hangunud arusaamade konnasilmadele. Tirib kapist välja teemad, millest pole tavaks rääkida. Kunstniku enesega tasub aga just praegu rääkida rohkem kui kunagi enne – Sandra käe läbi saame sel suvel osa maailmanime Andy Warholi loomingust ja vaadata tõtt usuküsimusega.

Kunsti elitaarne maailm tundub tavalise inimese jaoks sageli kauge ja kõrge. Warholi suurim teene oli selle distantsi kaotamine. Tõstes kunsti staatusse argise, tõi ta kunsti ellu tagasi. Kaasaegne kunst, mis kasutab palju dokumentaali, on sageli elu ise, lihtsalt kanguse kraade ja kontraste on mõistmise võimendamiseks peale keeratud. Kunsti roll tänapäeval on olla virgutav külm dušš, äratuskell või sensitiivselt läbinägelik pilk elule. See pole kunstnike eralõbu, vaid igaühe võimalus. Isegi häirivana on see kasulik kogemus. Elu pole meil ometi selleks, et lasta sel üksluisusest hallitama minna.

Sandra Jõgeva lehvib kesk kleepuvpalavat suvepäeva kohale võrksukkades, kõrgetel kontsadel ja süsimustas siidkleidis ning mõjub juba iseenesest väiksemat sorti kunsti-performance’ina. Äratab tähelepanu paremini kui punane foorituli. Ma armastan meelelist virgutusvõimlemist ja naudin, kui kellelgi on kuraasi üllatada. Kunstnik võtab aga asja ülima sundimatusega: «Mul pole aimugi, kus kellegi normaalsuse kammitsad võivad olla. Ma ei tegele piiride lõhkumisega, ma lihtsalt ei tajugi neid!»

Ma tean, et üle kõige vihkad sa raame. Katsuks siiski hakatuseks sind kunstnikuna mingi tiitli alla suruda. Mis see võiks olla? Multikunstnik?

Jah, see kõlab peaaegu sama hästi kui Mart Sander ja tema tiitel «multitalent». Mind köidab valdkondadevaheline looming ja kunsti kaduvus. Minu skulptuurid eksperimentaalsetest materjalidest karamellist ja želatiinist on saanud tõuke just sellest ideest. Mind huvitab ka lugude edasiandmine – aasta lõpul linastub dokfilm «Armastus…» mille režissöör ma olen. Teen kunsti, meiki ja stand-up-komöödiat, kureerin ja kirjutan.

Sinu looming on väga elulähedane, võiks öelda lausa sotsiaalselt sekkuv. Millise rolli oled endale kunstnikuna võtnud?

Ma teen, mida ma tahan! Aga enda defineerimisest üritaksin eemale hiilida, see tundub mulle kuidagi edev ja ennastimetlev. Ma ei ole ühegi ametliku institutsiooniga püsivalt seotud, ainult rühmitustega, millel on iseloom.

Eestis puudub sisuliselt kunstiturg, pole isegi ühtegi galeriid, mis end üleval peaks ainult kunsti müügiga, ilma et seda toetaks muud äriharud. Raske on esile tuua ka kunstnikke, kes elaks vaid loomingu müügist, tegemata juurde muid erialaseid otsi või tellimustöid. Keegi pole mulle maksnud selle eest, et ma käituks korralikult!

Sel suvel saab sinuga kunsti kaudu kohtuda lausa kolmel näitusel korraga. Mis seal inimesi ootab?

Osalen oma želeest serveerimislauanaistega Karin Pauluse kureeritud näitusel «Idealistid», mis on avatud veel augusti keskpaigani Kunstihoones. Usuteemaline ja väga isiklik näitus «Usu küsimus» on vaadatav augusti lõpuni Voronja galeriis Peipsi ääres Varnja külas. Kõige rohkem on tähelepanu äratanud koos Marian Kivilaga kureeritud «Andy Warhol. Elu pärast supipurki» Pärnu muuseumis. Eriti juhin tähelepanu sellele, kuidas need on eksponeeritud tänu Marian Kivila ja Triin Tammanni lausa anarhistlikule näitusekujundusele. See on hästi hull, see näitus!

Vägev. Oled lasknud ennast kloonida, et kõike jõuda?

Minu tööstiiliga sobib suur intensiivsus ja vaheldusrikkus. Väidetavalt on naiste ja meeste aju erinev, naistel on võime tegeleda mitme asjaga korraga, ühele asjale eksklusiivselt keskenduda tundub mulle väga ahistav.

Sinu elu on päris kirju mosaiik. Saan aru, et sinu ettevõtmisi käivitab kirg, aga millest sa elad?

Ma arvan, et enamik loojaid ei teeni kunstiga raha. Kunst on ainus valdkond, kus arvatakse, et töötasu ei ole vaja maksta, ja millegipärast leitakse, et see on okei. Ka suurt näitust püsti pannes ei pruugi sa ise mingit tasu saada, ehkki kõigile teistele sa loomulikult maksad. Kultuurilist kapitali teenid endale võib-olla. Film on samas rahastatud, meediatööd, olen isegi stand-up-etenduste eest raha saanud. Aina enam kunstnikke läheb kutsekooli, et mingit praktilist ametit õppida. Meik on ainus käsitöö, mis mulle päriselt väga meeldib ja mis midagi sisse toob. Ma ei tahaks selle asemel seinu krohvima hakata, et toime tulla!

Kas Eestis on raske kunstnik olla?

Kunst on nagu väga kallis, eksklusiivne hobi – palju eksklusiivsem kui purjetamine! Nullist alustada, ilma et sa peaksid loomingu kõrval ka muud tööd tegema, on üsna võimatu. Mul on õnneks ka meigikunstnikutöö olemas, Fideelia hakkas kondiitriks. Ma ei taha Eestist ära minna, mulle siin meeldib. Päike mulle eriti ei meeldi ja taliujumine lepitas mind lõplikult siinse kliimaga. Iga ilm on minu jaoks rannailm.

Oled Eesti kunstielu suhtes kriitiline?

Ütlen otse välja – asjad on üsna halvad! Ma tajun ressursside ja ambitsioonide kokkukuivamist, oludega leppimist. Mulle tundub, et keegi ei usu enam helgesse tulevikku. Kui keegi ei julge suud lahti teha ja teeme nägu, et kõik on hästi, siis see halb asi ju kogu aeg süveneb!

Ma arvan et Eesti kunsti üks parimaid perioode oli 1970-1980. aastatel, selle põlvkonna looming läheb kunagi väga hinda. Aga praegu ma ei näe väga palju eriilmelisi näitusi. Ja ma ei arva, et poliitika anda vähestele midagi, selle asemel et toetada mitmekesisust, oleks jätkusuutlik! Mitte üheski valdkonnas ei ole hea idee panna kõik munad ühte korvi. Pikas perspektiivis on see ohtlik!

Mugavamat alternatiivi vabakutselise kunstniku elule pole sa otsinud? Kindlat sissetulekut?

Eesti kunstimaailmas mulle töökohta ei ole! (Sandra võtab dramaatilise, deklameeriva tooni) EKA kateeder, kus ma kaitsesin magistrikraadi – interdistsiplinaarsed kunstid – on kinni pandud. Mul on maalikunstniku haridus, kuid mulle ei tundu aus kandideerida maali õppejõuks, kui kogu oma kirjus kunstielus olen ma maaliga tegelenud kõige vähem. Kõige muuga – jaa!

Õppejõutööks peab olema sisemine kutsumus, aga mulle tundub, et vahel teevad seda raha pärast need, kes seda tegema ei peaks! Kui sa pole isegi mitte tegevkunstnik, siis heaks õpetajaks ei muuda kindlasti fakt, et oled õppetooli juhataja pinginaaber.

Miks just Warhol – kas tunned temaga mingit hingesugulust?

Absoluutselt! Olen täheldanud, et osa karaktereid, kellest mina filme teen, on täpselt samasugused nagu Warholi tegelased – ebamääraste ambitsioonide ja väga suurte probleemidega inimesed. Warhol oli introvert ja armastas inimesi, kellel olid suured probleemid. Mina olen seevastu selgelt ekstravert. Usun, et väga hea test oma olemuse teadasaamiseks on jälgida, kuidas sa reageerid, kui elus juhtub midagi ebameeldivat, mis sind tõeliselt rivist välja lööb, ja tuju läheb hästi intensiivselt halvaks. Kas sa tahad sellest siis rääkida või sulgud vastupidi endasse? Introverdid ei taha, mina tahan! Ja mitte ühele, vaid vähemalt neljale inimesele. Ka kirjutades, stand-up-komöödiat või kunsti tehes ma tegelikult räägin lugusid, minu jaoks on oluline impulss endast välja saada.

Teen ka edusamme – kui eile avastasin, et mu pesumasin on töötamast lakanud, sain isegi hakkama nii, et ei haaranud telefoni ega tormanudki kellelegi kohe sellest rääkima. Küllap mul oli suuremaid probleeme sel ajal.

Warholi nime teavad isegi kunstikauged inimesed. Midagi põnevat tema panuses, mida ehk kõik ei tea?

Warhol mõjutas mõisteid ja vaateid ning käitus mitmes asjas nagu prohvet. Ta pildistas, salvestas ja talletas ja jagas maniakaalselt oma elu ja vaata tänapäeva – kõik teevad seda! Just Andy Warhol oli mees, kes esimest korda kasutas mõistet superstaar – aitas neil täheks saada, mis sellest, et kõigile jäi arusaamatuks, mille pärast nad kuulsad on. Tänane maailm on paksult täis selliseid staare! Ta käis seltskonnas rikaste pärijannade ja põnevate karakteritega tänavalt, kuid olgem ausad – talle meeldisid pööraselt ka päriskuulsused.

Läheme teise näituse juurde Voronja galeriis. Usuteemad – need on sinu loomingus sagedased. Mis sind selles valdkonnas kütkestab?

See näitus on nagu usklike võimalus kapist välja tulla, rääkida ausalt ja isiklikult oma seostest usuga. Eesti inimesed on väga usuvaenulikud, nende silmis on kristlane olla midagi hästi ekstreemset. Ma ei tee nalja – paljudele on lihtsam tunnistada, et kuulud seksuaalvähemusse, kui välja öelda, et oled usklik. Kirikus käimist peetakse totaalseks usuhulluseks!

Millest räägib «Usu küsimus» Voronjas?

Voronja galeriis on paar installatsiooni ning usuteemalised intervjuud. Kõige radikaalsem usklik, keda intervjueerisin, oli üks eksvang – seda teksti kasutasin ühes interaktiivses installatsioonis. Aga usklikud ise pole ka sugugi sallivad. Üks osalejatest on kunstitaustaga evangelist, keda mõnevõrra häiris, et samal näitusel tuli kristlasena kapist välja ka strippar Marco.

Milline on sinu enda suhe usuga?

Ma arvan, et see on üks isiklikumaid küsimusi üldse! Ma olen luterlane, kuulun Geikristlaste Kogusse. Olen valinud koguduse, kus on maksimaalselt inimlikku kontakti, vähe rahvast – see geikristlaste kamp on nagu algkristlus, väga ehe. Kõik need kullatud laed pole üldse tähtsad ja ma üldiselt vihkan ikoone! See on nagu mingi värdvõsu maalikunstis!

Imed ja ilmutused – need mulle meeldivad. Butafooria, rituaalid ja tingel-tangel mind väga ei huvita. Aga mul on Jumala mõistest arusaamisega kõige suuremaid raskusi.

Mis on sinu silmis religiooni roll?

Mu isa on alati öelnud, et religioon on illustreeritud kriminaalkoodeks. Religioonis on hulk mõistlikke ja vähem mõistlikke reegleid. Näiteks õigeusklikud võivad abielluda ja lahutada kolm korda, katoliiklased ei tohiks nagu üldse lahutada. Eeldatakse, et jumal paneb paari, inimene lahutab. Aga äkki jumal ka mõtleb vahel ümber ja lahutab? Martin Luther soovitas, et üks korraga – mulle tundub see mõistlik. Aga olgem ausad, kristlased või mitte – paljud inimesed ei saa ka sellega hakkama!

Mind huvitab kogukonna vaim ja sektid. Eestis on üks väga mõjuvõimas new age’i sekt, mille liikmed on oma liidri andunud alamad. Olen ise näinud, kuidas hüsteeriliselt nuuksuvad naised on sektijuhi jalge ees sümmeetriliselt kummuli maas, teiste hulgas on juhi jünger ka tema enda ema. Kui see ei ole sekt, mis siis on? Seisin seal ja mõtlesin – wow! Ma olengi siin. Keset kõige ehtsamat sektiriitust. Olen siiani imestunud, et midagi sellist saab üldse inimestega juhtuda!

Kas sulle näib, et eestlased otsivad kirglikult aseainet, millega usu tühimikku täita?

Oo jaa! Usk on igas ühiskonnas alati olemas. Usutakse kõikvõimalikke esoteerilisi õpetusi – keegi ei kahtle, et poolvääriskivid räägivad nendega, et peab leidma õigest tähtkujust partneri ja naabrinaine saab panna needuse peale. Hei – meil on päevasel ajal eetris nõiasaated! Iga laps saab neid vaadata ja inimestel ei ole mingeid probleeme selle teemaga. Klassikalist kristlust aga häbenetakse. Meie ühiskond ei tolereeri usku, aga inimesed vajavad midagi, millesse uskuda!

Usuteemalt võiks lasta pendli hooga kohe teisele poole – nõiad ja must maagia. Oled ka sel teemal sõna võtnud. Mis isiklik side sul nõidusega on?

Ma hindan head huumorit! Kui ma nägin kevadel Kihnus kuulutust: «Eesti nõidade liit esitleb…» siis mõtlesin – kui jabur! Äkki peaks selle esitama filmiideena Eesti Lugudele.

Suhtlesin siis ühe kuulutuses reklaamitud, suhteliselt tuntud nõiaga. Mina pöördun tema poole äärmiselt viisakalt. Tema on äärmiselt vaenulik. Ükskõik, mida sa ütled, saad sõimata. Kui sa ütled aitäh, siis saad sõimata, et käitud valesti! Peaksid ütlema tänan!

Ta kuulutas, et tagatuppa nemad kedagi luusima ei luba, ja see oleks meile ju väga hästi sobinud. Saaksime filmida ainult avalikke esinemisi. Kuuldavasti on kliendid üsna rahulolematud, aga kardavad midagi öelda. Sain aru, et oli suur viga nõidade lugu ideena mitte esitada. Selline film avaks nii mõndagi.

Olen ammu aru saanud, et Eestis on nõidadel täiesti enneolematud õigused. Kui sa oled nõid, on sul vabadus käitud kohutavalt-kohutavalt halvasti! Nõiad lausa kelgivad, et neile ei meeldi kõik kliendid. Neile ei meeldi ka haridus – see on ahistav! Mõtlesin, et ohoo! Tõeline valguskiir! Kui inimene on noor, hariduseta ja eriti halva iseloomuga – paremat tööd kui nõiaamet talle ju ei leia!

See viib välja samasse kohta: inimesed on nõus mida tahes uskuma, sest olla kristlane on vaata et kõige suurem tabu. Mentaliteet on pöördunud. Harimatus on väga suure au sees!

Kas sina usud mõnda nõida? Võimeid?

Ei no miks mitte! Ma ei välista, et mõni inimene võib toimida röntgeni või tomograafi aseainena, võimeid ma ei eita. Aga oskus interpreteerida seda, mida sa näed või tunned, tuleb ju sellegipoolest selle inimese enda silmaringi ja elukogemuse kaudu. Isegi kui ta midagi näeb ja vaime kuuleb, ei saaks ma usaldada tõlgendust, mille sellele infole annab väikese silmaringiga, harimatu ja halva iseloomuga inimene.

Ma ei taha nõidadega suhelda! Suurem osa inimesi ei suuda võimu aspektiga hakkama saada. Nad muutuvad erakordselt ebameeldivaks! Olla nõid – sellel staatusel on teatav võim!

Millega esoteerika vallas veel oled kokku puutunud?

Olen käinud šamaani juures, proovinud pendlit. Pendel muuseas töötas väga hästi mu käes, selgelt käis üht- või teistpidi, iseasi, kas neid vastuseid saab usaldada.

Olen käinud joogalaagris, milles sisaldus ka viis päeva vaikimist – väga kirgastav kogemus! See on nagu mingi trend praegu – suure hulga inimeste hobi on kolistada mööda sensitiive, aga minul sellist hobi ei ole. Pigem hoian neist eemale. Ma ei salli inimesi, kellele on võim pähe hakanud!

Aga muuseas, doktorantuuri tasemel haritud nõustaja võib inimest nii hästi mõista, et ta on sisuliselt selgeltnägija! Ma arvan, et haridus töötab imeliselt. Kui sul on hea haridus ja tunned kirge selle vastu, mida õpid, mõistad sa maailma palju paremini kui need, kes näevad aurasid ja vaime!

Nii et oled pigem skeptik kui esoteerik?

Ei ütleks. Minu lemmikesoteerik on Pärnu kunstnik Andrus Joonas, kelle alter ego oli Kollane Huntmees. Tema suudab kõigest rääkida new age’i võtmes ja samas ülimalt intelligentselt. Mulle väga meeldis, kuidas Kollane Huntmees pani EKA-le needuse peale selle eest, et see Academia Non Grata endast ära heitis. Kas keegi saaks 12 aastat hiljem öelda, et see needus enam ei toimi? Ja seda needust ei saa keegi maha võtta, sest Kollane Huntmees lakkas eksisteerimast.

Arvan, et kõik inimesed näevad tegelikult päris palju. Kui neil on huvi märgata. Ma näen silmapilk ära, kui edev on inimene, kui palju ta tähelepanu tahab ja miks, haridust ja intelligentsust, palju detaile. Inimest nägematagi saab palju asju öelda – vaadates kellegi visandit või lugedes teksti, tead sa kohe, kus ja kui palju ta on õppinud, kuidas mõtleb, kui palju ennast usaldab…

Samamoodi on võimalik palju välja lugeda inimese stilistilistest valikutest. Mida ta oma riietega varjata ja öelda püüab. Kõik need tüdrukud Mustamäe trollis Michael Korsi kottide ja Armani teksadega, kes plaksutavad oma ripsmepikendusi ja on üritanud oma nägu Youtube’i järgi kontuurida – nende klassikuuluvus paistab väga hästi välja. See on soov kuhugi kaugemale jõuda, Mustamäelt ära saada!

Kontuurimishulluses tuleb meil vist Kardashiane süüdistada.

Kontuurmeigist ma arvan erakordselt halvasti! Kõik need noored tüdrukud, kes maalivad endale määrdunud varjud näkku…  see teeb palju vanemaks. Tavaelus, enamikul juhtudel, ei ole seda üldse vaja! Kui sa tahad elavdada näo vorme, saad sama efekti, lihtsalt palju loomulikuma, kasutades osavalt põsepuna ja highlighter’it.

Rõhutada varju ja vormi saab inimene, kes tunneb plastilist anatoomiat, kes teab, mis luud ja lihased naha all on, mismoodi vari sel näol üldse langeda saab. Mina võiksin seda teha, aga kasutan seda siiski üliharva.

Kim Kardashianil ei ole tegelikult üldse kole nägu, tal on lihtsalt erakordselt halb meik. Ma olen lugenud tema meigikunstniku välja antud raamatut – ta kirjutab jumalikult, aga jumestab lausa kohutavalt! Igaüks nägi tema käe all välja nagu prostituut või pornostaar.

Mul pole Kimi vastu midagi, ta on eeskujulikult warholilik superstaar, kes on kuulus ja mitte keegi ei tea, miks. Täiuslik meediafenomen. Aga selle jõleda meigi ma tahaks küll ära keelata!

Mida sa meigikunstnikuna veel ära keelaksid?

Minu arust on ka need kunstripsmed päris õudsed! Totaalsed nukuripsmed! Kuidas saab midagi kahjulikku ja silmale koormavat olla ilus? See on väga lahe, et sa selliseid asju minu käest küsid. Ma olen alati tahtnud neist asjadest rääkida, aga keegi pole kunagi mu arvamust küsinud! Ilu nimel tehakse palju jaburaid asju, aga ilma algteadmisteta kunstist ei saa minu arvates kaunistavat meiki teha.

Ometi ajad oma meigileheküljel üsna esoteerilist juttu. Miks?

Et ma tajun energiaid ja nii edasi? Energia – see sõna on tegelikult metafoor. Kui inimesel on korralikult meik tehtud, siis sa pühendad juba selle protsessi käigus talle aega ja tähelepanu, see kõik annabki energiat ja tõstab enesekindlust. Ma tean, et annan inimesele midagi rohkem, kui et teen ta lihtsalt ilusaks. Ilusaks muidugi ka ja võib öelda, et kogu minu kunstiharidus, lugematud joonistustunnid, värviõpetus, teadmine, kuidas töötavad külmad ja soojad toonid – see on samuti kumuleerunud energia. Ma ütleks isegi, et selline energia, mida igal esoteerikul või jumestajal pole kusagilt võtta! Neil lihtsalt puudub asjakohane, sügav haridus.

Alguses tundus kogu see new age’i tööstus, mis on nii kuum, mulle natuke nagu nali. Siis hakkasin juurdlema, et äkki isegi ei ole nali.

Imago võrdub tegelikult karmaga. Sinu teod loovad sinu mainet ja väljenduvad sinus. Ka kõige varjatumad, räpasemad teod, mida keegi teine ei tea, mõjutavad inimese edasist saatust. Miski ei jää saladusse, mis moraalse kompassiga vastuollu läheb, see hakkab mõjutama käitumist. Nii et puhtalt enda heaolu huvides tasub püüda olla hea inimene.

Imago on karma. Päris uljas, radikaalne väide.

Toon ühe näite – Marge Monko, kes on rahvusvaheliselt tunnustatud feministlik kunstnik, lasi minu silmis õhku kogu oma senise identiteedi, kui asus sotsiaalvõrgustikus ründama Kumu uut juhti Kadi Pollit. Kuidas ta saab öelda, et kunstimuuseum ei peaks olema naiste klubi? Kas naised peavad olema muuseumis ainult valvuriteks, aga ainsale tasuvale töökohale ei tohiks edutada naist? Mina ei usu enam tema solidaarsust madalapalgaliste ja muukeelsete naistega, mida ta on oma senises kunstiloomingus korduvalt väljendanud, kui ta muus kontekstis on hoopis klassikaline šovinist.

Enamik sinu ettevõtmisi kütab kirgi. Ühes varasemas kunstiprojektis kehastusid Dominaks ja seegi teema oli võetud otse isiklikust elust. Kas sadomaso maailm sind endiselt köidab?

Mina kui «Eesti tuntuim domina» pean sel teemal alatasa kommentaare andma, juhul kui tuleb välja järjekordne hallide varjundite köide või film. Loomulikult on mul palju isiklikke kogemusi – võtsin kliente vastu hotellides, tegin koduvisiite. Mu kodu koristasid orjad.

Kas sa kunagi hirmu ei tundnud?

Muidugi mitte! Perverdid on nagu koerad – nad saavad aru, kui sa kardad. Kartmine ei ole elus üldse soovitatav! Mu ema korra küll ütles, et võid ju ka mõne maniaki otsa sattuda…

Korra panin kuulutuse, et otsin orja. Puhtalt nagu koristajat, see oli väga praktiline plaan. Ühe tüübi leidsin, kes imeliselt koristas! Täitis kõik käsud. Korra saatsin ta ühte Kalamaja restosse: et marss, mine mulle salatit tooma. Ja korraga oli tal tohutu probleem: «Mul on lühikesed püksid ja plätud, kuidas ma sinna sisse lähen, ega ma mingi maniakk ei ole!» No restos oli mingi sünnipäev. Sain aru, et üks kord elus siis olengi sattunud maniaki otsa.

Miks sadomaso-teema sinu jaoks maha käis?

Eks kõik asjad ammendavad end mingi hetk. Professionaalselt ma sellega enam ei tegele, sest teema eksklusiivsus on kadunud. Igasugu suvalised prostituudid pakuvad sarnast teenust, piitsutamist. Eeldatakse, et domina on ka mingi prostituut, siis mul kadus huvi ära selle vastu. Mis ei tähenda muidugi seda, et mul siiani keegi koristamas ei käiks.

Mis andis sellele ettevõtmisele tõuke? Tahtsid mässata soorollide vastu?

Hulk aega tagasi vaatasin dokfilmi Manhattanil tegutsevatest dominatest. Kõigil tüdrukutel oli magistrikraad. See kõik tundus nii lahe! Aga mida sa mõtled soorollide all?

Et naine peab koristama, nunnu ja roosa olema…

Ma ei tea, ma ei ole sellega kokku puutunud, absoluutselt mitte kunagi! Mitte üheski suhtes. Ma tean, et kusagil on inimesed, kes naistelt sellist käitumist ootavat, aga standardsete hoiakutega mehed vist vaistlikult hoiavad minust eemale. Samamoodi hoiavad distantsi kõik need tüübid, kes tahavad naiste kulul elada ja nende raha kasiinos maha mängida – ju nad saavad juba kaugelt aru, et minult nad midagi ei saa. Viin oma teenitud raha pigem kingapoodi.

Paljud naised ju ei tea, kes nad on, sest selleks ei jää aega. Standardid suruvad peale, milline sa olema peaksid.

Standardmõtlemine – ma ei ole sellega isegi kokku puutunud! Muuseas ma ei otsi reegleid, mida rikkuda, minu maailmas need ei kehti lihtsalt. Ma olen kasvanud kunstnike peres. Mina ei tea ju, kuidas proled elavad.

Sa oled artist kõige laiemas mõistes – seisad ka ise laval. Stand-up-koomikuna ja teleekraanil.

Stand-up’i idee tuli mulle pähe umbes viis aastat tagasi. Ikka sarnased teemad, mis mul mõtte liikuma panevad. Alguses tegin teksti, lihvisin seda, õppisin ära ja siis esitasin. Aga kord sattusin Riia kultuuri festivalile, kus polnud ühtegi tuttavat saalis, tundsin end ootamatult vabalt ja improviseerisin. Ning sellest ajast peale ma alati improviseerin! See tuleb palju paremini välja. Olen õppinud tajuma publiku reaktsioone ja neile vastavalt reageerima. Mulle on väga sümpaatne koolitaja Göran Haggi soovitus: «Ära kunagi vaata oma esinemise salvestust, vaata ainult publiku reaktsioone.» Ma soovitaks seda kõigile.

Olen teinud kunstisaateid Tallinna Televisioonis ning eraprojektis Kanal 8, mis kahjuks läks väga ruttu pankrotti. Minult on mitu korda küsitud, miks ma oma ideid teostan mingites kahtlastes telekanalites, aga no millest me räägime! Viimase 12 aasta jooksul on ETVs olnud kaks hooaega kunstisaateid ja üks hooaeg moesaateid, loomingul puudub täiesti väljund. Teen seal, kus on võimalus avanenud midagi teha.

Aastaid oli mul tunne, et kõik mõtted valguvad peast vahetult enne otse-eetrit või lavaleastumist. Aga iga inimene saab kogemusega esinemishirmust üle, veendud, et midagi hullu ei juhtu. Mul pole enam mingit hirmu, vaid kerge ärevus, aga see on pigem nauditav.

Oled sa vaadanud oma esitlusi, kuidas endale meeldid?

Ma tean, et inimesed ei suuda end liikuvas pildis vaadata, aga mina vaatan küll. Ollakse tohutult enesekriitilised iseenda välimuse suhtes, sisekõrv kuuleb häält ju hoopis teisiti... Sellest tuleb üle olla! Eestlased on lapsest saadik jube enesekriitiliseks treenitud. Kord nägin telekast eesti ja itaalia lapsi jõuluvanale laulmas. Tillukesed eestlased olid perfektsed, aga tõsised ja krampis, itaalia lapsed ei pidanud viisigi, aga nad olid kõik ülirõõmsad ja see meeldis mulle palju rohkem.

Ennast vaadates on mul emotsioonid ammu ära kadunud. Kui oleks valida, kas olla fotogeeniline või ilus, valiksin alati esimese.

Modellid ei huvita enam kedagi, reality-staarid huvitavad meid palju rohkem – ebamääraste ambitsioonidega, tähelepanunäljas inimesed, kellel on palju probleeme. Ja kõhnus pole ka enam moes. Ma ei tea, kas moodki inimesi huvitab. Oled sa märganud, et moepolitseilt saavad kiita alati kõige rikkamate meeste naised. Mida see näitab? Et inimesi huvitab raha ja võim, mitte mood ja ilu. Intrigeerivatele nähtustele, mida kunsti kaudu luubi alla võtta, ei näe ma niisiis lõppu tulevat!

CV

Sandra Jõgeva, multikunstnik

Sündinud 17. juulil 1976

Kunstiharidus: 2000 EKA maali BA ja 2002 EKA interdistsiplinaarsete kunstide MA.

Kuulub Eesti Kunstnike Liitu, Autorite Ühingusse. Osalenud rühmitustes Pink Punk ja Avangard, mille tegevus koos Margus Tammega pälvis 2004 Kultuurkapitali aastapreemia.

2007–2014 tegev Kultuuritehases Polymer.

2008 Kirjutanud raamatu «Draama punkt», mis pälvis Betty Alveri debüüdipreemia.

Tegutseb videokunstniku, režissööri, teletoimetaja, ajakirjaniku, stand-up-koomiku ja meigikunstnikuna.

Valik näitusi:

2016 «Idealistid» Tallinna kunstihoones, avatud 14. augustini, skulptor

2016 «Andy Warhol. Elu pärast supipurki. Filmid, videokunst ja installatsioonid 1963–1986» Pärnu muuseumis, avatud 14. augustini, kuraator koos Marian Kivilaga

2016 «Usu küsimus» Voronja galeriis, avatud 31. augustini, kuraator.

2011 «Ema õpetussõnad», skulptuur

2009 «Human Touch, Divine Touch», New York, Brooklyn

2008 «Now Art Now Future», Vilniuse II rahvusvaheline graafikabienniaal

2007 «Ars Longa», Tallinna Linnagalerii

2007 «Kehaturg / Sex Market», Tallinna Kunstihoone

2006 «Guestbook of the Heart / Südame külalisraamat» Eesti Kunstiakadeemia Galerii

2005 «Break the ICE», Reykjavíki energia galerii, Reykjavík, Island

2004 «Images of Violence», Bukarest, Rumeenia (Avangard)

2003 «Trampoline», Prater, Berliin

2003 «Performance Art Festival + Archives» Cleveland, Ohio (Pink Punk)

2002 «Nagu aamen kirikus», Niguliste kirik, Tallinn (Avangard)

1998 «Animaalia», Raatuse galerii, Tallinn

Suhtestaatust ei avalda, lapsi ei ole. Hobideks taliujumine ja ostlemine.

29.07.2016 01.08.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto