Sisukord
Äriuudised
Postimees
02.08.2016
Eesti Savisaare kaitsjate õlekõrs (13) Poolikuks jäänud kodutee (1) Male Mälumäng Palju õnne Dilbert Kes on Jaan Piim? Horoskoop Brüssel ei löö pead sassi (1) Varastatud traktor sõitis Suislepast Läti poole 0208esikülg osa I Paljassaare varjupaik hakkab lõpuks tegelema ka koertega Pärnumaal õitseb haruldane «Kolhoositar» Eesti tööstustoodang kidub odava nafta tõttu Euroopa Kohus vaeb suhkrutrahvi tagastamist septembris Majandus Rahaasjad korda: raskustesse sattudes pole mõtet riiki kirudes paremaid aegu oodata Naisinvestorite eestkõneleja: keegi pole veel kahetsenud rahaasjade korda saamist Välismaa Rahu Süürias pole näha (4) Arvamus Martin Kutti: ebapopulaarsed valikud Postimees 1931. aastal: ingerlaste vintsutused kestavad Juhtkiri: Kremli riugas Aleppos (6) Päeva karikatuur Leida Rammo: teeme Eestist kõrgkultuuri meka (1) Jüri Raidla: presidendi peamine mure – Euroopa Liidu saatus (9) Lugejakiri: Eesti Rahva muuseum ei võrdu õllekappade ja käpikutega (1) Olev Remsu: sportlik isevalitseja Putin kasutab isegi dopinguskandaali enesereklaamiks (1) Sport Flora tümitas veenvalt Levadiat Sõber: seekord saab näha teistsugust Tarvast (1) Kettaheide – antiiksest spordialast Eesti medalialaks Eile koorisin sibulaid, homme jooksen olümpial (1) Peter Sagani värbamine avab Saksa jalgrattaklubile uue ukse Tallinn Paljassaare varjupaik hakkab lõpuks tegelema ka koertega Tarbija Kõigi aegade suurim elurikkuse uuring näitab ohtu inimkonnale (1) Meelelahutus Koomiks Sudoku

Rahaasjad korda: raskustesse sattudes pole mõtet riiki kirudes paremaid aegu oodata

5 min lugemist
Kes senti ei korja, see eurot ei saa. Foto: Erik Prozes / Postimees FOTO: ERIK PROZES/PM/SCANPIX BALTICS

32-aastase Marge (nimi muudetud) teekond investeerimismaailma algas 2008. aastal, kui tema abikaasa kaotas majanduskriisi ajal töö ja nende elu varises kokku. Selle asemel, et jääda kibestunult riiki kiruma, hakkas Marge otsima lahendusi ja ennast rahaasjades harima.

-Teie teekond investeerimismaailma algas 2008. aastal majanduskriisi ajal. Mis täpselt juhtus?

Nagu paljud inimesed sel ajal, elasime oma õnnelikus mullis. Meil tundus olevat kõik olemas, abikaasa hea palgaga töökoht andis turvatunde. Loomulikult oli see näiline ja kõik lõppes, kui abikaasa sai teate, et ettevõte tõmbab ennast koomale ja teda enam ei vajata. Koondamist ei saavat vormistada (ei mäletagi enam, miks), aga näe, nad teevad pingutuse ja annavad ühe kuu palga lisaks. Sel hetkel olime ikka nii rumalad. Me ei pöördunud tööinspektsiooni, me ei osanud asja kuidagi lahendada, vaikides võtsime paugu vastu ja üritasime ellu jääda.

Mina võtsin täiskohaga tööle veel lisaks kaks poole kohaga tööd. Abikaasa tegi juhutöid. Kõik selleks, et tasuda kodulaenu, autoliisingut, mitut krediitkaarti jne. Pidime kolima, ja oli hetki, kus olime lahkuminekule väga lähedal, rahapuudus ja pidev stress tegid oma töö. Illusioon oli purunenud ja käes oli hetk, kus ujud või upud. Analüüsisin, miks see juhtus ja mida oleks saanud teisiti teha. Hakkasin rohkem süvenema rahamaailma, abiks internet. Kui internetti kodus pole, aitab ka raamatukogu. Vahel täitsa ärritun, kui sellises olukorras inimene hakkab otsima vabandusi, miks ta midagi teha ei saa. Saab küll, kõik eeldused on olemas, kui ainult tahta. See pole olukord, kus võiksid omaette riiki kirudes paremaid aegu oodata.

Minu esimene lootuskiir tekkis siis, kui leidsin Dave Ramsey ja tema plaani. Pidin küll kohandama numbreid ja nippe Eestile vastavaks, aga see oli meie pere esimene ametlik finantseesmärk. Sealt edasi liikus asi ülesmäge, ehkki kaks sammu edasi, üks tagasi. Abikaasa läks Soome tööle, mina õppisin koolis majandusarvestust ja hakkasin tegelema ettevõtlusega. Ma ei saa öelda, et oli lihtne. Oleme perena palju ohverdanud, ja kõik eesmärgi nimel, mille edasiviiv jõud on soov mitte kunagi enam oma rahaasju hooletusse jätta. Praegu pole lihtne, kui abikaasa väljaspool Eestit töötab ja ise ettevõtlusega tegeled, sest inimesed on jäigad ja eelarvamustega. Meie ujume siin ikka vastuvoolu ja oleme tavapärasest erinevad. Sellest pole aga midagi, sest meil on eesmärk.

-Kui palju mõtlesite enne «pauku» rahaasjadele või üldse investeerimise ja tuleviku peale?

Üldse ei mõelnud. Meil oli alati raha, me saime lubada päris palju, ja kui parasjagu vaba raha polnud, siis aitas krediitkaart! Selleks need ju mõeldud ongi (sarkasm). Tulevik tundus helge, kõik oli hästi. Arvasime, et see kestab igavesti ja midagi ei juhtu.

Otse loomulikult polnud meil piisavalt oidu, et hoida end kursis majandusega (mis see veel on?) ja sõna «eelarve» kuulus utoopia valdkonda (kas eelarve pole mitte suurtele firmadele, kes kliente lüpsavad?).

Päris piinlik, et me raiskasime kogu selle aja ja raha, kui oleksime võinud alustada kohe õigesti ja olla praegu korralikult kindlustatud. Paraku pole enam midagi parata, ju oli seda õppetundi siis vaja.

-Leidsite enda jaoks ettevõtluse. Kust tuli julgus, kust äriplaan ja algkapital?

Tegelikult oli mul ettevõtluse mõte juba ammu, aga julgust polnud. See algas sellest, et abikaasa mujal töötamisega tekkis mul võimalus jääda lastega koju. Kolmel töökohal töötamine võttis mu tervise ja kojujäämine tundus hea mõte, kuid minul hakkas igav.

Alustasin uuesti hobiga, nimelt hakkasin kuduma. Kootud asjad müüsin maha. Varsti tuli mõte luua ettevõte, kaua ma ikka «mustalt» toimetan. Äriplaaniks sai suvalise vihiku vahelt rebitud leht, kuhu kirjutasin oma esialgsed hädavajalikud kulud ja alustamiseks vajaliku summa. See koosnes kahest numbrist: riigilõiv ettevõtte asutamiseks osakapitalita ja esialgne osakapitali sissemakse lõnga ostmiseks. Kui ma ei eksi, siis oli see 25 eurot.

Selle raha kinkis mulle abikaasa meie aastapäeval sõnadega: «Et ma enam ei kuuleks, et sul on «oma firmat» vaja.» Ilmselt olin ma ta oma jutuga ära tüüdanud. Nüüd oli mul äriplaan ja algkapital. Teadsin, et ma lükkan selle asja käima ja saan hakkama! Saingi! Loomulikult on hetki, kus mõtlen, et enam vist ei jaksa. Kuid kellegi alluvuses enam töötada ei taha, sest siis sõltuksin teisest.

-Kuidas te leidsite investeerimise? Kas olite selle valdkonnaga tuttav juba varem või hakkasite investeerimist pärast kriisi õppima?

Investeerimisest ei teadnud ma midagi. Pidasin investeerimist ja raha meeste teemadeks. Pärast kriisi hakkasin aktiivselt probleemidele lahendust otsima. Leidsin üsna palju infot naiste kohta, kes olid oma majandusliku seisu kindlustanud ja investeerisid. Edukalt! Otsustasin, et ma pean vähemalt mõisted selgeks õppima. Õppisingi, inglise keelest tõlkisin eesti keelde. Hiljem läks muidugi lihtsamaks. Mõistete uurimine tekitas huvi, huvist sai kirg.

-Kui mõtlete oma tutvusringkonnale, siis kas investeerimine ja rahateemad on populaarsed?

Ei, kindlasti mitte. Minu tutvusringkonnast saan ma põhjalikult sellest teemast rääkida vaid oma vennaga. Naisi üldiselt investeerimine ei huvita, mehed aga arvavad, et mida tema ka teab, ta on ju naine.

Mõni mees üritab ennast väga tähtsaks teha, rääkides keeruliste sõnadega teemadel, millest ta tegelikult ei tea tuhkagi. Olen olnud õel ja küsinud lolli mängides, mida mingi sõna täpselt tähendab. Vastuseks sain põlastava pilgu ja «Naised ei pea neid asju teadma!». Päriselt? Ühel korral isegi selgitasin teatud mõistete tähendust ja see inimene ei suhtle minuga enam. Inimestel on palju eelarvamusi ja see on kohati päris kurb.

Samuti elavad paljud nii, et tulevad vaevu ots otsaga kokku ja ei oska sellest välja tulla. Ei tahagi. Elu muutmise asemel on kergem kiruda riiki, ettevõtteid ja paremal järjel olevaid inimesi.

-Milline on teie investeerimisstrateegia või -filosoofia? Milline on teie portfell kümne aasta pärast?

Mul ei ole veel päris korralikku kirja pandud plaani, aga mul on hägune ettekujutus. Kindel igakuine plaan on panna investeerimiskontole 25 eurot. Kui suuremat summat investeerimiseks pole, siis ma vähemalt kogun selleks. Tavaliselt saan panna rohkem, aga see on kivisse raiutud miinimum.

Samuti reinvesteerin kõik dividendid, ükskõik kui palju ma neid saan. Olen seadnud eesmärgi, et kümne aasta pärast on mul aktsiaportfelli 10 000 eurot ja vähemalt üks üürikorter. Tahaksin viit, aga ma ei julge veel nii suurelt unistada. Loomulikult võtan ka oma ettevõtet investeeringuna.

Faktikast

Marge (32, nimi muudetud) on väikeettevõtja

Haridus: kutseharidus pärast keskkooli

Portfell: aktsiad (1000 eurot)

Sissetulek kuus: 1000 eurot

Perekonnaseis: abielus, 2 last

Elukoht: elab korteris

Laenud-liisingud: enam ei ole

Eelarve: Exceli ja märkmiku kombinatsioon

Ajakulu investeeringutele: üritab lugeda iga päev vähemalt ühe investeerimise või majanduse kohta käiva artikli, lisaks kontrollib portfellis olevate ettevõtete tausta, loeb nädalavahetustel teemakohaseid raamatuid.

Marge soovitused

Lihtsalt alusta. Kui läheb valesti, siis läheb. Õppimine on inimlik, ja kui sa kardad teiste negatiivset reageeringut, siis ära räägi kellelegi. Mina alustasin oma kümne aktsiaga ja mu esimene dividend oli viis senti. Lähedased naersid mu üle ja kuulsin päris palju osatamist. Enam nad ei naera, kui minu tulu kohta küsivad.

Õpi ja arenda end pidevalt. Kuula teisi, uuri erinevaid seisukohti, mine sügavuti ja püüa aru saada, miks keegi midagi ütleb või teeb. Ära unusta ka ennast usaldada. Kui mõni autoriteetne inimene soovitab midagi, siis kontrolli enne, kui neid järgima hakkad. Kui sinu järeldused ei ühti soovitaja omaga, siis usalda ennast, sest tema ei vastuta sinu raha eest, sina vastutad. Samas ära lase hirmul endast võitu saada.

Alusta väikselt, sest algus on õppimise aeg. Ma tean, et soovitatakse suuremaid summasid investeerida, et kulud ei sööks su tulusid ära, aga fakt on see, et midagi läheb alguses kindlasti valesti. Võta seda kui koolituskulu. Kui peaksin ütlema vaid ühe lause, siis see oleks, et kõige tähtsam on lihtsalt alustada.

Tsitaat: Paljud ei tahagi rahalisest kitsikusest välja rabeleda. Elu muutmise asemel on lihtsam kiruda riiki, ettevõtteid ja paremal järjel olevaid inimesi.

Seotud lood
01.08.2016 03.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto