Sirle Loigo: mis oleks, kui lõpetaks ohtlike manöövrite tegemise avalikel teedel?

Möödunud nädalavahetusel kaotas liiklusõnnetuses elu kolm noort inimest. See on kolme pere tragöödia, mis oleks võinud olemata olla, kui kõike oleks tehtud õigesti. Kahjuks leidub aga jätkuvalt tänavatel või maanteel inimesi, kes arvavad, et kihutamine ja ohtlikud manöövrid on ägedad. Ja on neid, kes on nõus sellistes autodes istuma ja sellele kaasa elama.

Driftimise puhul on juhil alati võimalus, et manööver õnnestub. Juht hõiskab «Napikas!» ja proovib veel. Kuid õnnestumiste jada võib saada lõpu ning sugugi mitte õnneliku. Elus teist duublit teha ei saa.

Me mõõdame pidevalt sõidukite piirkiirust ja kontrollime juhtide kainust. Meie teedel on tuhandeid kiiruseületajaid, kes panevad mõneminutilise ajavõidu või edevuse rahuldamiseks kõik kaasliiklejad ohtu. Just kõik liiklejad, mitte ainult enda. Suurel kiirusel auto üle kontrolli kaotades otsustab füüsika ja juhus, kellel õnnestub rääkida surmasuust pääsemisest ja kellel mitte.

Mis oleks, kui lõpetaks ohtlike manöövrite tegemise avalikel teedel? Kui me hooliks rohkem endast ja kaasliiklejatest? Ekstreemseid sõiduvõtteid tuleb harrastada turvalises kohas. Kohas, kus sinu drift, powerslide, clutchkick või mis iganes muu manööver ei viiks endaga kaasa kolme noore elu. Eestis korraldatakse palju üritusi, kus saab turvaliselt külg ees libiseda ja pedaali põhja suruda.

Eeskujulik ja ohutu liiklemine ei tohi olla ühegi sõidukijuhi jaoks tabu või igav. Kummivilinaga parklast lahkumine ei tee kedagi tegelikult ägedamaks ja oma edevuse rahuldamiseks kellegi surma põhjustamine on võigas kuritegu. Prooviks äkki hoopiski piirkiirusest kinni hoida, olla roolis kaine, mitte näppida telefoni, vaid jälgida teed. Tegelikult on see mõnus. Hulljulgusel on koht kinolinal, kuid mitte liikluses.