Sisukord
Sõbranna
Postimees
06.08.2016
Eesti Mälumäng Nendelt mängudelt rekordeid ei tule Male Palju õnne Dilbert Horoskoop Klassiõde ja klassivend Sauelt Välismaa Tuski partei langes tema lahkumise järel Õllekannu abil vandenõu tõestajad ajasid keskealised mässama Trumpi Achilleuse kand (2) TVP pani Obamale suhu kiidulaulu Sõnaka Trumpi toetus hakkas vähenema (5) Arvamus Liis Kängsepp: kuidas mitte kirjutada Rio de Janeirost (2) Otsustada või mitte otsustada? (3) Juhtkiri: Trump tulistas seekord endale jalga (8) Trumpi Achilleuse kand (2) Rowlingu murtud lubadus (1) Kirglik ja empaatiline Päeva karikatuur Postimees 1912. aastal: Restaurant-automat, kus ka naesterahvad käivad Sport Kümmekond võimalust kruvib eestlaste ootusi Nurmsalu avas eestlaste jaoks olümpia: kümme silma võis minna närvide nahka, ikkagi olümpia Madis Kalvet: bussijuht, ära kihuta ja pea kinni! Venemaad esindab 271 sportlast Jamasid Rios jagub, oma osa said ka eestlased, kuid nüüd algab pidu Rio ilm võib sõudjatele karmi palet näidata Arter Vaikust! Võte! Rio de Janeiro vs London – olümpiaks valmis vabatahtliku pilgu läbi Teet Daaniel ujub Euroopast Aarfikasse Lauri Pedaja: olen kaardistanud oma elu kehale (3) Hübriidsõdalane. Hyundai Ioniq Peninuki-mehed ajavad asja suhkruta Näitus kultushelilooja elust Horoskoop Vanadus on varandus (2) Piip ja Tuut: naljategemise piir on seal, kus asub südametunnistus Üdini ehe Rondeel Päikeselised punutised püüavad pilku Ülevaade Rio olümpia kõige kasutumatest, tarbetumatest ja seega mõttetumatest aladest (18) Leena Lehtolainen: kõige keerulisem on kirjeldada vägivalda Naviäpid ehk Kuidas teha nutiseadmest naviseade Sauna tänava mõistatus Kapist välja: seksist valjult mõeldes Päikeselised punutised püüavad pilku Mets teeb lapse targaks Meelelahutus Koomiks Sudoku

Peninuki-mehed ajavad asja suhkruta

4 min lugemist
Peninuki napsukoja mehed (vasakult) Mihkel Ristimäe, Silver Koppel ja Martin Maatee on tänavuseks meisterdanud 45 000 pudelisse viit sorti siidrit, kuid kavatsevad edaspidi valikut veelgi laiendada. FOTO: Sille Annuk

Nad nimetavad end kolmekesi mustlaspruulijaiks, sest neil puudub oma pruulikoda. Aga see ei takista noortel meestel põhitöö kõrvalt valmistada Eesti üht omapärasemat, naturaalseimat ja kehakaalu mittelisavat siidrit.

Silver Koppel, moodsad puitraamiga prillid ees, nagu ühele väljaõppinud veebispetsialistile kohane, on 27, aga näinud juba piisavalt elu nii baarmeni kui ka kelnerina, nii baarides kui ka restoranides. Kolm aastat tagasi hakkas ta töövõtjast tööandjaks: avas koos kahe Pärnust pärit kamraadiga Tartus Vallikraavi tänaval, kuulsa Vilde lokaali taga endise ilusalongi ruumides kultuuribaari Naiiv.

«Baaribisnis on vahva,» ütleb Koppel, ühtlasi disainifirma SiKO Disain omanik. «Aga see ei kesta terve elu.»

Sedasi lõi ta tunamullu kampa ühe Naiivi-partneri, Martin Maateega (28), keda muide oli juba viieaastase jõnglasena paelunud, mismoodi vanaisa kodus veini kääritas. Gümnaasiumi küpsustunnistus käes, läks Maatee hoopis Tartu Ülikooli ajalugu ja füüsikat õppima. Paraku võttis baari loomine enamiku ajast. Tõsi, ega ülikooli lõpetamisest palju siiski puudu jäänud.

Lisaks baariärile, millele, nagu Koppel tõdeb, ei saa igavesti loota, panid nad tunamullu käima n-ö pikema perspektiiviga ettevõtmise, siidriäri. Kolmandana lõi kampa Mihkel Ristimäe (27), mobiiltelefonide hulgimüügifirma müügiesindaja, kel ette näidata maaülikooli diplom kalakasvatuses ning Tartu Ülikooli magistrikraad ökoloogias ja elustikukaitses.

Seega, nagu näha, puudub kõigil kolmel erialane ettevalmistus, mis võiks tagada siidriäris jõulise stardikiirenduse. Ent nad on ametliku väljaõppetagi hakkama saanud. Ammutanud teadmisi raamatuist ja internetist – «Väga hea ajastu on praegu,» nendib Koppel –, samuti Alvar Roosimaalt, kelle Jaanihanso pruulikojas Pärnumaal käisid nad mullu oma toodangut valmistamas. Eelmisel aastal tõid nad Peninuki Napsukoja sildi all turule 7500 pudelit käsitöösiidrit, tänavuseks aga juba kuus korda rohkem – 45 000 pudelit. Kui need ritta panna, saaks ligi kahe ja poole kilomeetri pikkuse rivi.

Kes läinud ohtra telereklaami õnge ja proovinud Somersby siidrit, seda tabab Peninuki koja toodangut mekkides küllap üllatus. See polegi magus.

«Magusat kraami on turul niigi terve hunnik,» lausub Maatee.

«Tahtsime oma siidreid teha lisanditeta,» ütleb Koppel, «et vaadata, mida Eesti õuntest teha saab.»

Esmalt, mulluse debüütsiidrina, tegid hakkajad mehed 6,7-protsendise alkoholisisaldusega Krati, mis on parajalt hapukas, sest selles puudub suhkur. Nagu ka neljast tänavuse hooaja uuest siidrisordist kolmes. Üksnes kangeimale, 7,2-protsendisele Naaditaadile on lisatud kääritamisel veidi suhkrut ning järelkääritamisel roosuhkrut, mis lisab Maatee sõnul joogile karamelliliku noodi.

Suhkru puudumine viiest tootest neljas – kaalujälgijad, pange tähele! – teeb neist lisaks naturaalsusele ka Eesti ühed kalorivaesemad siidrid.

Lootusetu korjetöö

Sellel, et Peninuki siidrid pole kleepuvalt magusad, on teinegi tagamõte, nagu avaldab Ristimäe: «Me üritame ümber lükata müüti, et siider on ainult naiste jook.» Mitmedki mehed, kinnitab ta, on pärast Peninuki jookide proovimist tõdenud, et see, mida naised on hinnanud hapuks, on noile tundunud parajalt karge.

«Kõige rõõmustavam on näha rahuldust inimeste näos,» tunnistab Maatee, «et lõpuks tehakse sellist [haput] asja ka.»

Tegelikult pole Peninuki-meestel oma õunaaeda ega pruulikodagi. Õunu on nad hankinud Tartu lähistelt Vasula õunaaiandist. Päris algul proovisid siin-seal oma käegagi korjamas käia. Kord ajasid kolme tunniga kottidesse ligi kolmsada kilo õunu, kuni taipasid, et sedasi, algsel kombel tegutsedes, kaugele ei jõua. Lõpuks jäidki nood õunad kottidesse mädanema. «Vähemalt saime ühe vanatädi aia puhtaks,» nendib Koppel.

Oma pruulikoja puudumise tõttu liigituvad nad mustlaspruulijaiks. Eelmise aasta 3000 liitrit Kratti valmis Vormsi käsitööõlle pruulikojas Koerus, tänavune toodang sai küpseks Jaanihanso siidrimajas Pärnu-Jaagupi külje all. Saabuval sügisel on plaanis tootmiseks kolmas koht leida, et sedasi eri paigust kogemusi ammutada, enne kui päris oma tootmine – loodetavasti uuel aastal  kuskil Tartu kandis käima panna.

Oma õunaaia on Peninuki-mehed viimaks leidnud. Eelmisel suvel sõitsid nad mööda Eestimaad ringi, aga midagi paslikku ei hakanud silma. Või kui hakkaski, küsiti aia eest liiga soolast hinda. Tagatipuks on siidri tootmiseks vaja hästi vanu õunapuid, sest noorte ja lopsakate puude punapõskne saak ei kõlba – seal on liiga palju vett.

Tänavu lõpuks näkkas: Põlvamaa loodeservas Maaritsal õnnestus leida metsa sees vana mahajäetud talu, kus laiub kolmel hektaril metsistunud õunaaed. Kaardi abita sinna niisama kergelt ei satu. Teise lähima taluni, kus üksik naine peab kitsi, jääb kilomeeter. Sinna vastavastatatud vanasse aeda kavatsevad nad rajada juurde oma õunaaianurga ning viia paar mesilasperetki, et lisaks siidrile ka meeveini ehk mõdu tootma hakata.

Oma pruulikoja rajamine nõuab aga 60–70 tuhat eurot. Seda raha pole esialgu kusagilt võtta; seda raha tuleb minna pangalt küsima. Vähemasti siht on meestel seatud: et tuleval aastal ei peaks enam mustlaspruulijad olema.

Kõik sõltub kirest

Fakt on aga see, et hobina alanud siidritegu on kiiresti muutunud aeganõudvaks tööks. Kõikjal, alates õuntega mässamisest kuni pudeleile värvikate siltide kleepimiseni, on tulnud kättpidi juures olla. «Sealt see nimi – käsitöösiider,» nendib Koppel muiates.

Ristimäe lisab: «Võtsime eelmisel aastal eestlaslikult puhkust, et tööd teha.»

«Jah, tööd on hästi palju,» tõdeb Maatee.

«Aga järjest põnevamaks läheb,» väidab Koppel.

Põnevus ongi üks peamisi tegureid, mis Peninuki Napsukoja kolmikut kannustab. Põnevust pakub maitsetega mängimine ja katsetamine, looduslike protsesside juhtimine ja kontrollimine.

«Me ei tee traditsioonilist siidrit,» seletab Maatee. «Meile meeldib asju veidi üle vindi keerata, äärmustega mängida. Me läheme üle võlli, et inimestele põnevust pakkuda

Toodete nimedki on põnevad. Nagu metsiku pärmi ja malolaktilise käärimisega tehtud Metsik Kratt, õunte ja aroonia segust ning kultuurpärmiga tehtud Ronja või maasikaist ja õuntest tehtud poolmagus 2. juuni. (Jah, just selline nimi: 2. juuni.)

Peninuki Napsukojale on Eesti käsitöösiidriturul tekkinud nüüdseks seitse-kaheksa konkurenti. Aga Peninuki trio kinnitab, et see tõsiasi ei pane neid värisema, vaid vastupidi – annab positiivse laengu. Koppeli põhjendus: «Sest mida rohkem siidrist räägitakse, seda suurem huvi siidri vastu [rahva seas] tekib.»

Kui paljud käsitöösiidri tegijad ka aastate pärast veel tegutsevad, sõltub Peninuki Napsukoja meeste sõnul ennekõike kirest. Pikaajalise baaritöökogemusega Koppel on aegade jooksul näinud küllaga baare, kus tegijail puudub nii visioon kui ka tahtmine, ning tagajärg pole lasknud end kaua oodata: äri kinni.

«Kui kirge ei ole, ei ole üldse mõtet midagi teha,» sõnab Ristimäe.

«Jah, kirg on oluline,» kinnitab Maatee. «Kui sa ise oma asja naudid, naudivad seda teised ka.»

Kire puudumist Peninuki Napsukojale küll ette heita ei saa. Neil oleks tagataskus veel hulk mõtteid – alates limonaadist ja lõpetades siidrise õllega –, mille eesmärk, kui tsiteerida Ristimäed, on üks: murda barjääre.

Foto: FOTO: Margus Ansu

TOIDUSOOVITUS

Millega sobivad Peninuki Napsukoja siidrid?

Kratt – pikk laagerdus sobib pikalt laagerdunud juustudega. Kui tavaliselt otsitakse kõrvale midagi tummist ja magusat, siis on aeg proovida teisi võimalusi. Sobib ka jänesega – nii hautamiseks kui ka kõrvale manustamiseks.

Ronja – sobib ideaalselt kergemate ja eriti kuumtöötlemata mereandide kõrvale, nagu seda on austrid ja erinevad ceviche’d, samuti happevaesemate salatite kõrvale.

Metsik Kratt – kerge piimhappe sisaldus teeb selle siidri eriti mõnusalt sobivaks kooresemate juustude ja roogadega. Raskema roa kerge kaaslane.

2. juuni – ideaalne kaaslane tummiste šokolaadikookide ja -magustoitudega. Puuviljasalati võite vahele jätta.

Naaditaat – juust! Cheddar ja pikalt laagerdatud juustud sobivad selle siidriga kui valatult.

Seotud lood
05.08.2016 08.08.2016
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto