Neeme Korv: kas vajame vapustust?

Seda juhul, kui keegi kandidaatidest ei saavuta hääletamisest osa võtnud valimiskogu liikmete häälte enamust. Asjade praeguse seisu juures, kus erakonnad eelistavad istuda igaüks oma kandidaadiga oma koopas, pole see sugugi utoopiline stsenaarium.

Kogenud poliitikaajakirjanikudki tõdevad, et valimiskogu meelsust hinnata on päris keeruline. Vähemalt praegu, kui nn kahe tooli seadust (mis võimaldab saadikuil taas istuda nii Toompeal kui ka kohalikus volikogus) pole veel kohalikel valimistel uuesti rakendatud, ei kontrolli erakonnad suurt osa linnade-valdade hääli partedistsipliini alusel. Praegu pole ühelgi erakonnal sellist jõudu, nagu oli kunagi Keskerakonnal ja Rahvaliidul.

Niisiis, mida teeb valijamees või -naine valimiskogu teises voorus, kui paberil on kaks nime, kellest ta õieti ei valiks kumbagi? Ta peab otsustama, mis oleks Eestile parim lahendus, mis oleks riigimehelikum otsus: kas valida parim neist, tema meelest halvimatest või ikkagi üldse mitte valida – sedel rikkuda?

Olen olnud kogu aeg seda meelt, et kui kuhugi mujale pole enam vaadata, siis tuleb lugeda põhiseadust, nagu Gabriel Betteredge leidis Collinsi «Kuukivis» «Robinson Crusoed» lugedes vastused kõigile küsimustele. «Vabariigi President on Eesti riigipea,» ütleb paragrahv 77 ja kommenteeritud väljaanne lisab: «Erilist rõhutamist väärib presidendi ühiskonda ühendav, riigivõimu stabiilsust kindlustav ja põhiseaduslikke institutsioone tasakaalustav funktsioon.»

Ükskõik millise süsteemi tasakaalupunktide haavatavus ohustab süsteemi ennast. Praegusel juhul seisab noateral meie oma Eesti riik. Riigipead valides ei saa poliitikud lubada sellist janti, nagu nägime Euroopa Kontrollikoja liikme puhul. Lihtsalt ei saa!

Seega tahaks loota, et süsteem sooritab testi siiski edukalt. Kui riigikogu ja valimiskogu tulemust ei too, mõistavad riigikogu liikmed viimaks oma vastutust, astuvad sammu üksteisele lähemale ja valivad kas senistest kandidaatidest parima või tõesti musta hobuse. Kuigi sel juhul võiks avalikkus küsida poliitikuilt nagu lapsevanem lapselt: «No kas ma pean alati häält tõstma, et sa mind kuulaksid?» Äkki ongi vaja vapustust, šokki?

Mulle tundub üha enam, et vastvalitud president peaks jätkama sealt, kus Lennart Meri 2001. aastal mõtteliselt lõpetas. Ehk võtma kokku targad pead ja üritama presidendivalimiste korda muuta nii, et saaksime sõeluda välja parima presidendi, kelle meelekindlusele võiks rasketel hetkedel loota, ning samas ei satuks löögi alla riigi tasakaalupunktid.