Riosse teekonda alustades tuleb esimest korda olümpiatunne peale juba Amsterdamis Schipoli lennujaamas. Lennul Amsterdam–Rio on end sisse seadnud üle paarikümne Ukraina koondislase. Lisaks ka ligi sama arv heatujulisi venelasi – pole ju põhjust kurvastada olümpialt eemale jäetud kaasmaalaste pärast, kui ise saab ikka Brasiiliasse sõita.
Lennukis võtab istet veel suurearvuline hollandlaste seltskond, sekka juhtub ka Iirimaa, Norra, Serbia jne sportlasi, treenereid, ametnikke, ajakirjanikke. Ehk justkui olümpialaste tšarterreis Riosse. Nagu hollandlaste lennufirma KLMi puhul tavaline, sujub kõik nii, nagu peab.
Riosse saabudes algab esmalt järjekordades seismine. Alustuseks paarkümmend minutit passikontrollis. Seejärel järjekordsed paarkümmend minutit akrediteeringu kinnitamise sabas koos kõikide sportlaste, treenerite ja teiste ajakirjanikega. Kõige selle järel üle poole tunni kurba ootamist pagasilindi ääres, kuhu lõpuks ei saabunud ligi 20 reisija kott/kohver. Seejuures ka siinkirjutaja ja Postimehe fotograafi Tairo Lutteri asjad. Kindlasti sai enda varustuse kätte Eesti kümnevõistlejate ukrainlasest konkurent Aleksei Kasjanov, kelle varal ilutses uhkelt 2011. aasta Daegu MMi võistlusnumber. Seega tuli meil jälle paarkümmend minutit oodata, et anda teada saabumata pagasist. Nagu leti tagant brasiillasest töötaja kurvalt tõdes, ei saa nemad kahjuks midagi teha, sest hollandlased jätsid osa inimeste asjad lihtsalt lennukile laadimata.
Lubatakse, et 24 tunniga on kott kohal ja kõik taas rõõmsad. Uurides selgus, et ka teistel Riosse reisinud eestlastel on pagasi saabumisega probleeme olnud, ja asjad on kätte saadud keskeltläbi kolme päeva möödudes. Kuidas lähevad asjad sel korral? Elame-näeme.
Lõpuks ametnike juurest tavainimeste sekka pääsemise järel oli tunda, et algamas on olümpiamängud. Vaid üks ekslev pilk ja kohe on juures paar vabatahtlikku, kes on valmis ulatama oma abistava käe.
