Sisukord
Arvamus
Postimees
05.08.2016
Eesti Kelmid võtsid kodututelt viimsegi pisku (1) Kas kinnisvaraarendaja ostis vanaproua ära? (8) Male Mälumäng Dilbert Palju õnne Horoskoop Põrkusime kellegi tahtmise vastu Aviesi lahkumise järel on reisijate arv kahanenud Majandus Aviesi lahkumise järel on reisijate arv kahanenud Odavat tööjõudu kasutada lubav seaduseauk lapitakse Töötajate lähetamine tekitab ELis vaidlusi Graafikus, aga hapnikuvaene ja õõtsuv lend (2) Välismaa Türgi sõdurite saatus sõltub Kreekast Türgi hoiab Euroopat ärevil Arvamus Nina L. Hruštšova: kas Putin tahab tõesti Trumpi presidendiks? (4) Türgi suursaadiku vastulause Rait Marustele: süüdistate meid alusetult (8) Kaire Uusen: Lõuna-Eesti teeb Tallinnale ära (4) Henrik Roonemaa: Twitter tegi Trumpi, aga ei pea selle pärast kannatama Postimees 1924. aastal: viletsad palgaolud nõukogude Venes Päeva karikatuur Urve Eslas: kuulake hulle, enne kui rahvas hulle kuulama hakkab (25) Juhtkiri: skandaalid tulevad ja lähevad, ideaalid jäävad (1) Peeter Langovitsi tagasivaade: ESTO 96 – eestlaste kojutulekupäevad (2) Kultuur Nihilistid ilmusid kinno teie lähedal Sport Spordi lühiuudised Kalju võitles, kuid jäi Osmanlisporile kindlalt alla Kõike rahulikult võtvad sõudjad ja debüüdiärevuses vehklejad Heiki Nabi: ma ei taha olla maadleja, kel pole tugevusi Brasiillased koduolümpial – alati jalgpall ja lootused paremale elule Peensusteni selge rada, mis võib anda Taaramäele ja Kangertile võimaluse Tarbija Rio rikkalik teejuht seiklejale Meelelahutus Koomiks Sudoku

Nina L. Hruštšova: kas Putin tahab tõesti Trumpi presidendiks?

4 min lugemist
Nina L. Hruštšova FOTO: Project Syndicate

Donald Trumpi ja Vladimir Putini rahvusvaheline semusuhe viitab, justkui võiks ärimees olla Venemaale meelepäraseim USA president. Kas see ka nii on ja kuidas Putin Hillary Clintonit ja Trumpi näeb, kirjutab Maailma Poliitika Instituudi vanemteadur Nina L. Hruštšova.

USA demokraatide presidendikandidaati Hillary Clintonit on kummitanud kogu ta kampaania ajal e-kirjade skandaalid. Kõigepealt tuli paljastus, et välisministrina kasutas Clinton ametialaste kirjade saatmiseks eraserverit, mille tulemusel toimus FBI juurdlus, mis hurjutas teda «äärmiselt hooletu» käitumise pärast. Nüüd aga arvatakse USAs, et Vene riigi heaks töötavad või seda toetavad kräkkerid hankisid ka Wikileaksis avaldatud USA Demokraatide rahvuskomitee (DNC) kirjavahetuse, mis paljastab, et DNC juhid toetasid eelvalimistel Clintonit. Vene kräkkereid kahtlustatakse ka Clintoni kampaania serveritesse tungimises.

Semud Trump ja Putin

Clintoni konkurent demokraatide kongressil, Bernie Sanders, jättis kampaania algusaegadel eraserveri kasutamise ümber tõusnud kära puutumata. Novembris Clintoni vastas seisev vabariiklaste kandidaat Trump on aga kräkkerite pingutused Clintoni diskrediteerimiseks avasüli vastu võtnud – samamoodi nagu ta paistab olevat teinud sellega seostatava riigiga. Küsimus on aga, kas Venemaa president Vladimir Putin tegeleb tõepoolest Clintoni kampaania rööbastelt ajamise ja Trumpi toetamisega nagu kahtlustatakse. 

Kahe mehe rahvusvaheline semusuhe on hästi teada. Trump on teinud sagedasi komplimente Putini juhiomaduste kohta ja on meelitusi ka vastu saanud. Ta on väljendanud ka huvi seada sisse soojemad suhted Kremliga ja öelnud, et kaaluks Krimmi annekteerimise aktsepteerimist ja selle eest kehtestatud sanktsioonide kaotamist – kõike seda Putinilt midagi vastu küsimata. 

Vahest kõige rahutukstegevam on aga see, et Trump on seadnud kahtluse alla Ameerika kohese vastuse olukorras, kus on vaja kaitsta NATO liikmeid nagu Balti riike, mille iseseisvust Putin on küsitavaks pidanud. Kui Newt Gingrich, üks Trumpi välispoliitikagurusid, nimetas Eestit Peterburi eeslinnaks, viitas ta, et Putinil võivad oma naabrite osas olla vabad käed.

Trumpi venemeelsed nõuandjad

Ja siis on veel Trumpi häbenematult venemeelne nõuandjate meeskond. Tema kampaaniajuht Paul Manafort oli üks võtmetegelasi Putini Ukraina käepikenduse Viktor Janukovõtši võimule seadmisel 2010. aastal. Janukovõtši minemakihutamisest saadik on Manafort aidanud taaselustada oma kliendi korrumpeerunud Regioonide parteid, esitledes seda kui Ukraina peamist opositsioonierakonda. Samamoodi on üks Trumpi peamisi välispoliitilisi nõuandjaid investeerimispankur Carter Page teinud tihedat koostööd Gazpromi, Vene valitsuse loodusvarasid ammutava käepikendusega.

Nii Page kui Manafort on Venemaal suuri rikkusi kokku ajanud – Manafort juhtis investeerimisfondi, mis keskendus Vene oligarhide raha investeerimisele Ukrainas ja unistab kahtlemata veelgi parematest võimalustest, mis avaneks siis, kui Trumpist saab president. Spekuleeritakse (kuigi kindlate tõenditeta) isegi selle üle, et Trumpil endal on Venemaal ärisuhteid, mis ulatuvad oluliselt kaugemale kui tema hästidokumenteeritud flirt Moskva poliitikutega, et need laseks tal Punase väljaku lähedusse Trumpi torni püstitada.

Neid sidemeid vaadates oleks üllatav, kui Putin ei näeks Trumpi võitu Venemaa jaoks võimalusterohkena. Võimalik, et kõige suurem võit oleks sel puhul aga Clintoni kaotus – Putinil on küllalt põhjusi endist välisministrit põlata.

Putini vana vimm Clintoni suhtes

Välisministrina võttis Clinton Putini korduvalt käsile, kui taas kord suruti maha ja piirati meeleavaldajaid ja sõltumatut Vene meediat ning tegi talle eriti tugeva peapesu Ukrainas toimuvasse sekkumise pärast. Lisage sellele ka Putini niinimetatud traditsiooniline suhtumine naistesse (veel üks ühisjoon Trumpiga) ja paistab tõenäoline, et ta eelistaks asju ajada enam-vähem ükskõik kelle teisega peale Clintoni. Fakt, et alternatiiviks on mees, kes paistab teda siiralt imetlevat, on vaid kirss tordil.

Vähemalt nii see paistab. Trumpi tõde võib olla täiesti teistsugune. USAs vaadatakse Venemaad küllalt palju kui põhimõttelagedat ja pahatahtlikku jõudu. Venemaa seosed DNC ja Clintoni kampaania leketega (ükskõik, kuidas vaadata paljastatud infot) toetavad seda pilti veelgi ja see ei ole kindlasti täiesti märgist mööda laskmine. Lõpuks, Putin, endine KGB ohvitser on tõestanud, et on enam kui valmis kasutama digitaalseid (rääkimata füüsilistest) vahendeid oma vaenlaste ja oponentide ahistamiseks, hirmutamiseks ja sundimiseks.

Muidugi ei ole Venemaa selles üksi. USA on luuramisega tegelenud omajagu ja seda toovad veelgi esile Riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) jälgimisprogrammid, mis tulid päevavalguse kätte 2013. aastal. USA ei ole ka kõhelnud teiste riikide tegemistesse sekkumast. Siinkohal võib meenutada näiteks avalikkuse ette jõudnud telefonikõnet, mille pidasid 2014. aastal omavahel Clintoni asevälisminister Victoria Nuland ja USA Ukraina saadik Geoffrey Pyatt sellest, kuidas tagada, et Janukovõtši kukutamiseni viinud meeleavaldustel oleks läänemeelne tulem.

Või on turvalisem siiski Clinton?

Sellegipoolest, võttes arvesse Venemaa kehva mainet USAs, võivad viimatised e-kirjade skandaalid teha Clintonile isegi vähem kahju kui Trumpile, kellele ei ole midagi head teinud ka kommentaar, kus ta teatas, kuidas loodab, et Venemaa leiab üles ka 30 000 Clintoni kadunud e-kirja välisministeeriumi aegadest. Putin saab sellest tõenäoliselt aru.

See ei tähenda, et Kremlit demokraatide serveritesse häkkimine ei rõõmustaks, sealjuures võisid selle vähemalt DNC-kirjade puhul läbi viia Putini toetajad, mitte keegi selleks palgatu. On aga tõenäoline, et see oli pigem räpane vemp kui tõsine katse Clintoni kampaaniat õõnestada.

Tegemist võib olla kättemaksuga NATO Varssavi tippkohtumise – seal oli üks päevakorra põhipunkt Venemaa agressioon Ukrainas – või Vene sportlased Rio olümpialt peaaegu eemaldanud dopinguskandaali eest. See võib olla isegi tagasitegemine Clintonile otsese solvangu eest – on ta ju võrrelnud Putini tegutsemist Ukrainas Hitleri II maailmasõja eelsete käikudega ja Venemaa on iseäranis uhke just nimelt natsivõimu kukutamise üle.

Paksu verd kõrvale jättes võib Putin siiski ka Clintonit Trumpist paremaks kandidaadiks pidada. Ta võib olla Putini vastu, ent on juba tuntud suurus välispoliitikaga, millega Venemaa – kogenud vastakate tunnetega tegelemisel – toime tuleb. Trumpi puhul ei tea keegi, võimalik, et isegi mitte Trump, mida oodata. Putin ei pruugi olla suur strateeg ja tal poleks midagi selle vastu, kui Valges Majas oleks kloun, aga ta tunneb liiga suured riskid nendega kohtudes ära.

© Project Syndicate 1995–2016

Seotud lood
04.08.2016 06.08.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto