Odaviskaja Risto Mätasel, kes murdnud viimasest kuuest tiitlivõistlusest viiele lõppvõistlusele, on üks unistus. Et ükskord ometi saaks minna areenile nii, et kõik, mis ettevalmistuseks vaja, oleks tagatud. Sest kui siis ka head tulemust ei tule, rääkis ta mulle, «võin minna rind ees ja öelda, et mul oli kõik olemas, aga ise keerasin käru».
Seni on tulnud Mätasel ja teistelgi Eesti sportlastel anda loodetust kehvemast etteastest ja kindlast allajäämisest maailma parematele kaamera ees aru olukorras, kus neil pole enamasti olnud isegi ligilähedasi võimalusi, et valmistuda tiitlivõistlusteks samasugustes tingimustes nagu nende konkurendid. Sest pole piisavalt raha, et korraldada kõiki vajalikke laagreid, saada teadlaste, füsioterapeutide ja teiste spetsialistide hädatarvilikku abi.
Tipptasemel tippsporti ei ole võimalik teha sente veeretades. Nüüdisspordis on kõva tulemuse tegemiseks vaja raha. Talent ja töökus võivad sind viia suure spordi lävepakule, sellest üle astumiseks tuleb sportlasse korralikult investeerida. Raha hankimine selleks on aga spordiametnike, rahvusliku olümpiakomitee ja alaliidu ülesanne. Just siin peitubki Eesti spordi nõrgim koht.
Ent mõelge nüüd mõnele Eesti tipparstile. Kindlasti saab ta väga head palka, pole kahtlustki. Aga kujutage ette, et ühel päeval otsustab haigla juhtkond: võtame 60 protsenti tipparsti palgast ära ning suuname selle teiste paljutõotavate arstide ettevalmistamiseks. Skandaal ju! Haigla juhtkond ilmselt lendaks ametist.
Mullu suvel, kui 400 meetri tõkkejooksja Jaak-Heinrich Jagor täitis olümpianormi, teenis ta selle tulemuse eest Eesti olümpiakomiteelt 1330-eurose kuutoetuse. Järgmise nelja kuu kestel jõudis sellest Eesti kergejõustikuliidu vahendusel tema käsutusse 540 eurot kuus. Ülejäänu läks enamasti väidetavalt noorte sportlaste toetuseks. Skandaali ei mingit. Vaadaku ise, kuidas hakkama saab.
Mõelge nüüd jälle mõnele Eesti tipparstile, kel läheb tähtis operatsioon pisut untsu. Seda juhtub iga arstiga. Edasi kujutage ette, et haigla juhtkond otsustab: võtame ta palgalt maha. Skandaal ju!
Odaviskaja Mätas jäi kuutagusel EMil neljandaks. Ebaõnn, võiks öelda, sest pronksmedalist jäi puudu kõigest 41 sentimeetrit. Aga ikkagi – palgalt maha! «Kui oleksin kolmanda koha medali kätte saanud,» rääkis ta mulle, «oleksin kahe aasta peale saanud 96 000 eurot ettevalmistusraha. Praegu on null.» Oma asi, kuidas hakkama saab.
Jagori ja Mätase juhtumid on vaid üksikud näited Eesti tippsportlaste ebakindlast saatusest. Seega peaks reporterid, kes Eesti olümpialastelt Rios pärast võistlust aru pärivad, küsima mitte seda, kuhu kadusid meetrid ja sekundid, vaid seda, mis jäi Eesti spordijuhtide tegemistes vajaka, et ettevalmistus ei läinud täie ette ja täkkesse. Sportlane on kõigest nende võimaluste realiseerija, mida raha hankijad ja jagajad on talle võimaldanud.
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)