Välisministrina (2011–2015) kritiseeris Erkki Tuomioja selgelt Venemaa tegevust Ukrainas ja oleks ilmselgelt ebaõiglane nimetada teda Kremli ööbikuks. Hästi on teada tema sügav huvi Eesti vastu, nagu ka see, et ta oli vasakpoolne aktivist juba üliõpilaspõlves 1960ndatel. Üks läbiv joon tema ühiskondlikus tegevuses on aga pikka aega olnud see, et vähemalt välise vaatluse järgi käib temas mingi närviajav krõks, kuuldes sõnu «NATO» ja «USA». Olles aga õiglane Soome suhtes, tuleb mainida sedagi, et Soomes läheb paljudel omakorda silme eest mustaks, kuuldes nime Erkki Tuomioja.
Tasub märgata, et aegade vältel on nii Eestis kui ka Soomes kasutatud naabermaad sisepoliitilistes vaidlustes – tihtipeale üsna väänatud, tegelikkusekaugel moel, mingisuguste oma argumentide toetamiseks. Näiteid on seinast seina, maksupoliitikast välissuheteni.
Tuues Eestile eeskujuks Soome välis- ja kaitsepoliitikat ning suhteid Venemaaga, peaksid soovitajad esiteks ise aru saama, mis on Soome seis ja reaalsed tegevused. Teiseks peaks ka selgelt ütlema, millist elementi praeguse, reaalselt eksisteeriva Soome tegevusest peaks Eesti soovitaja arvates järgima. Muidu pole selliste soovitustega õigupoolest võimalik vaieldagi.
Kremli propagandakanalites näidatakse Soomet kord manduva, vastuoludest puretud lääneriigina, mis kohe-kohe põlvili vajub, kord jälle mõistliku kuulekusega Moskvast tulevaid käske täitva satelliidina, mida siis teistele oma soovitud mõjusfääri kuuluvatele riikidele eeskujuks tuuakse. Mõlemad käsitlusviisid on ebaõiglased tegeliku Soome suhtes ja minu meelest ei peaks meie, eriti just meie Eestis, neid propagandapilte omaks võtma. Nii nagu me ei rõõmustaks ka soomlaste ebaõiglase Eesti-käsitluse üle.