Alles see oli, kui istusime kolleegidega Sotši taliolümpial ja kirusime oma rasket saatust – no mis paeluvaid artikleid sa kirjutad, kui oma sportlased lõpetavad valdavalt viiendas või kuuendas kümnes ning pärast äpardunud võistlust ajakirjanike ette astudes räägitakse segast juttu ja tuuakse altminekule kummalisi põhjendusi.
Rio olümpial peaks kõik teisiti olema. Mõni päev tagasi sai kirjutatud, et Eestil on seekord olümpiamängudel kümmekond medalilootust. Praeguseks on kolm võistluspäeva seljataga, mõni medalivõimalus käestki lastud, kuid Sotšis algusest peale hinges pakitsenud lootusetut tunnet pole tekkinud. Vastupidi, supertulemust küll pole, kuid avavaatus on läbitud väärikalt.