Tervisliku toitumise edendaja ja aktiivne toitumisblogija Helena Kõivsaar (19) on kolme aastaga 27 kilo alla võtnud. Ta hoiatab, et kaalu langetamine võib tekitada sõltuvust – temagi läks mingil ajal üle piiri, nii et roided ja puusakondid paistsid välja.
Helena jutu järgi sattus ta seisundisse, mida võib ilmselt võrrelda hasartmängusõltuvusega. «94 kilo pealt alla võtma hakates tahtsin näha kaalul järjest väiksemat ja väiksemat numbrit, aga see pole tervislik. Eriti naistele, sest mingil hetkel lakkavad kehale olulised funktsioonid.»
Kooli ajal tekitas piitspeenikeste tüdrukute nägemine Helenas paranoiat. «Olin oma keha suhtes ebakindel, ei saanud ennast vabaks lasta. Vahepeal peitsin isegi kaalu voodi alla ära, et leevendada kaalunumbri vaatamisest tulenevat stressi. Kogu aeg oli tunne, et teised kommenteerivad ja räägivad salamisi minu kehast. Tegelikult polnud see nii, keegi pole kunagi mu kehakaalu halvustanud. Arvatavasti ka tänu sellele, et oskasin endale alati sobivaid riideid leida. Ma ei toppinud ennast kolm numbrit väiksematesse riietesse, millega näed välja nagu kiles viiner, vaid valisin kehakujuga sobivad rõivad. Käisin ka siis hästi riides, kui kandsin suurust L ja XL.»
Kuu aja pärast 42,2 km maratonil osalev neiu mäletab aega, mil ta üldse joosta ei jõudnud. Ta tõdeb, et suur kaal ja sellises kaalus jooksmine on koguni ohtlik, liigesed ei pea suurele massile vastu. Nii ta siis hakkas alguses hoopis kõndima.
Toitumisest rääkides kinnitab Helena oma kogemusele tuginedes, et tegelikult võib süüa kõike. Poodi tuleb tema sõnul aga minna nimekirja ja täis kõhuga, vältimaks olukorda, kus näljasena kõike ostukorvi kahmad. Lisaks peaksid inimesed vaatama pigem seda, milliseid koguseid nad söövad, mitte niivõrd seda, mida söövad. Ka tervislikust toidust võib ennast paksuks süüa.
«Inimestel on üldse palju toitumisega seotud väärarusaamu: pärast kella kuut ei tohi süüa, pärast trenni ka mitte,» tõdeb Helena. «Kõige hullemad on muidugi internetis levivad kuulutused imetablettidest stiilis kaota-seitsme-päevaga-viis-kilo. See on ainult vesi, mida kaotad, hiljem tulevad kilod tagasi. Rasva ei kaota ühegi tableti abil.»
Helena sõnul on oma kehaga rahulolu saavutamine kahtlemata raske ja pikk töö. «Ma ise tahan saada lahti mõttest, et pingutan ja näen hea välja teiste jaoks. Kehataju tähendabki ju seda, et sa elad oma keha hüvanguks. Tunned oma kehast rõõmu, ei tee trenni ega jookse maratone teiste jaoks. Ja kõikide vabanduste – ma ei jõua, ma ei suuda – taga on hoopis see, et ei viitsi.»
Tervislike valikute tegemine ei käi üleöö. Ja paljuski on tegemist teadmatusega, kuidas midagi õigesti teha. Kui inimene läheb jõusaali ja kukub seal lihtsalt harjutusi lõhkuma, on tulemus halb.
Peagi tervisejuhtimist õppima minev Helena on võtnud tervisliku toitumise südameasjaks. «Mul on tõsine missioon – tahan viia koolidesse tervislikumat toitu. Ma saan aru, et see pole odav, aga noorte inimeste tervis on rahast kallim. Lapsed istuvad ju palju – koolis, pikapäevarühmas, kodus õppides. Kui koolitoit on ühekülgne, tekitab see pärast söömist vaid soovi magada. Ka ühest-kahest kehalise kasvatuse tunnist nädalas ei piisa, et õpetada maast madalast liikumise tähtsust. Mina käin viis korda nädalas jooksutrennis, vahel jõuan tagasi alles südaööks. Aga ma siiski lähen, iga ilmaga, sest hiljem mu keha tänab mind. Ma võidan ka kaotades.»