Sisukord
Kolumnistid
Postimees
11.08.2016
Eesti Muuseumihoone asemele tulevad villad (2) Mälumäng Põhiteemad on peagi selged (1) Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Üha enam Eesti elanikke ostab endale auto Venemaalt Tagakülg Lähiöödel näeb selge taeva korral tihedat tähesadu Eesti lühiuudised Luksusautode omanikke vaimustas Rõivasega kohtumine (1) Tuulikutega võidelnud lastearst: oma kodu nimel teed sa väga palju (11) Meremuuseum eksponeerib viikingite aardeid Majandus Kontaktivaba poodlemise ajastu on nüüd tõesti käes (7) Eesti puidutootjad pürivad Mehhiko turule (1) Uuring: eakad ei säästa, sest ei näe sellest kasu Välismaa Süürlane kaotas rünnakute järel praktikakoha Saksamaa karmistab terroritõrjet (1) Gotland remilitariseeritakse keskkonnakaitsjate kiuste Peterburis vandaalitsevad kommunistid Mannerheimi mälestusmärgi kallal Arvamus Millega püüaks Eesti investorit? (3) Indrek Kuus: kumb Kalevipoeg on hullem – kas Kreutzwaldi kloonitud või Kangro planeeritav? (5) Postimees 1937. aastal: Eesti tööstus näitab taset Avo-Rein Tereping: rahvastiku kahanemine, meie suurim probleem (21) Päeva karikatuur Juhtkiri: kalduvus ja võimekus Evelyn Kaldoja: Pokemon ei vaja kirikut Sport Olümpiamängude suur lemmik: südamlik hiinlanna ei teadnud, et ta medali võitis Olümpiablogi: Elu favela’s: Postimehe fotograafi kiired jalad päästsid keretäiest Tänapäeva rekordid on ajalugu, Phelps ületab nüüd antiikrekordeid Kanteri viimased treeningud koosnevad peamiselt videote uurimisest Teine katse! Kas tuul lubab sõudjad medalijahile? Eesti vehklemisnaiste elu suurim võimalus Tulistamine, pomm ja 1000 spiooni – olümpia nagu USA märulifilmis Peep Pahv: sportlane pole hullem kui retsidivist (3) Peeter Olesk: koht esikümnes oleks ideaalne Tarbija Küttepuud tasub varakult osta Meelelahutus Koomiks Sudoku

Indrek Kuus: kumb Kalevipoeg on hullem – kas Kreutzwaldi kloonitud või Kangro planeeritav?

4 min lugemist
Indrek Kuus. FOTO: Erik Prozes / Postimees

Kalevipoeg on paras kultuuriõnnetus alates karskusseltside ajast, aga võib-olla on ta tulevane trumpäss, kirjutab arvamusportaali kolumnist Indrek Kuus.

Kahtlemata on ülimalt noobel tampida kujumeister Tauno Kangro koos oma pronksist Kalevipojaga mutta ja olla rahul päkapikumõõdus metalliröövlitele alla jääva Lurichiga Pirita tee servas ning kiunuda, et tuntud maletaja Kerese büst on kusagil haisvas võpsikus endise Kosmose kino ees. Kujuanalüütikuid ikka jagub. Jube palju, mõni on nupukas ja tore, teised kaagutavad niisama. Nagu ikka.

Kujude ja ülekäiguradade üle peabki vaidlema, sest tegemist on nn avaliku ruumiga, kuid vahelduseks võiks vaadata, mida ärkamisaja tuhinas doktor Kreutzwaldi usinuses kokku kirjutatud «Kalevipoeg» eestlaste jaoks üldse tähendab.

Praegu on Kalevipojad tublide ja mõnevõrra vähem tublide Soomes ehitavate eesti meeste hüüdnimeks. Tarmukate rahvatantsijate seas pole minu andmetel maineuuringuid korraldatud, kuid Eesti mainega tegeleb juba niikuinii ülerahastatud grupeering nimega Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ehk EAS, 1950. aastal tegevuse lõpetanud Õpetatud Eesti Seltsi idufirma. Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudi turundusosakond on alarahastatud ja sotsiaaldemokraatlikus kestas ettevõtlusminister Oviir ei jõua ka igale poole. Vaesekene.

Ma ei taha võtta sõna monumentaalkunsti teemal. Siin on isehakanud tarku niigi siginenud nagu kassipoegi tiirasel varasuvel, kes moepärast arvavad teadvat, nagu ka igat masti isikud, milliseks kujuneb julgeolekusituatsioon siis, kui juhtub nii või hoopis naa, ja liikluskorraldusspetsialiste, kel pole autojuhilubagi, teedeplaneeringu ettevalmistusest rääkimata. Oeh.

Kalevipoeg on ikka parem kui Jänku-Juss

Inimkonna areng on kaasa toonud nähtused nagu kaasamine, sõnavabadus, tolerantsus ja teised toredused. Kuid Kalevipoja teemal üldisemalt võib ju sõna võtta iga eestlane, küsimus on selles, kas too muinastegelane üldse väärib haipimist.

Minu seisukoht on, et kindlasti vajab, sest oleks hoopis lahedam, kui eestlased, niipalju kui meid veel on alles jäänud, ei kooserdaks ringi astmahaige massimõrvari Guevara pildiga särkides; parem olgu mõttetute musklitega või hubase õllekõhuga keha varjamas särgid, kus on kujutatud Raua Kalevipoeg. Igatahes polnud teda päriselt olemas ja see on hea.

Lubage lühidalt selgitada, kuid kummutagem hakatuseks eelarvamused ja meenutagem ajalugu, mille kohta on viimaste aegade arvamusartiklites meenutatud kulunud, kuid tabava kõnekäänuna, et ajalugu kordub farsina. Muidugi kordub ja jääbki korduma, sest lollide, ahnete, alaväärsuskompleksidega ja kiimaste huumorivaeste inimeste protsent on läbi aastasadade olnud ülearu kõrge.

Aga jäägem Kalevipoja juurde, olemasoleva Soomes poolsalaja trükitud eeposeraamatu ja olematu kujuna. Kel tõsisem huvi, lugegu «Kalevipoeg» läbi Annisti kombel ja siis veel kõikidele «Kalevipoja» trükkidele ilmunud järelsõnad.

Tuglase ja Aaviku kirjavahetust sel teemal söandaksin samuti lugemiseks soovitada. Suurepärase kirjandusuurija Palgi toimetamisel ja eestvedamisel 1934. aastal ilmunud raamatus «Raamatu osa Eesti arengus» on lugupeetud mainega tark kirjandusmees Paukson kirjutanud: «Pärast kestvamat vaheaega on meie avalikkuses jälle kuulda sõnavõtte «Kalevipoja» kohta. Uut huvi meie vanima ja oma nimega tänini rahvuslikemalt mõjuva tähtteose vastu on osalt ehk aidanud ümber ergutada üldine elevus omakultuuri küsimuste ümber.»

Annist on ütelnud enne Teist ilmasõda: «Kes tahaks praegu veel kõneleda «Kalevipojast»?» «Konstateeritakse, et see vanast rahvapärimustest ja Kreutzwaldi kuivavõitu ideoloogiast, ärataja-nägemusist ning hapraist luulemeeleoludest segunenud teos on juba paarkümmend aastat tagasi nagu kõrvaldatud käigust.»

Ma ei taha eepost «Kalevipoeg» alavääristada, kuid üks on selge, et selle nimitegelane pole eestlastele nii südamelähedane kui näiteks Sammalhabe ja tema kassivaenulik autokamp eesotsas alati mureliku kirjasaatja Muhviga, või kole Sipsik, soorollikuninganna Kunksmoor, lollidest eitedest tüdinenud valevorst Nipernaadi, pistodaga vööl ringi kolanud endine vabaerakondlane Gabriel jne. Munast tehtud Klaabu on ju jube tüüp, hullem kui iga riigikorra ajal ruunatud Kalevipoeg ja igavesti saamatu Jänku-Juss, kes oma siiras lolluses kuulas ema sõna ega teadnud midagi kondoomidest, Kalevipojast ja muudest koledatest asjadest.

Seega ei tuleks praegusel kibedal eesistumise-eelsel viljakoristusajal koledal kombel füüri ja auru lasta, et saaks üks jurakas pronksmees vette. Kuid ettepanekus on elegantsi ja maitse üle tuleb vaielda neil, kes viitsivad. Haapsalu lahes jõllitab ebatervete seksuaalhuvidega helilooja Tšaikovski pingil istudes vastu mingisugune õnnetu ja higistav jääkaru. See on vist penoplastist, lihtne teisaldada. Pole isegi kraanat vaja. Kujusid saab alati maha võtta, ainult otsustamatus takistab seda õigel ajal tegemast. Kraanajuhte leiab alati. Isegi Lihula kandis.

Ausammas ENSV hümni autorile

Kalevipoja parteipileti otsingud Taanimaa lipu leiupaiga lähistel jätkuvad veel aastaid ja lauluväljakul põrnitseb lõõritajaid ENSV hümni komponeerinud ja Stalini preemia pälvinud Ernesaks. Telemajas vahib piltidelt igal sammul vastu sõja-aastaid omamoodi tõlgendanud Pant, kuid nõidusesse uskunud Kersna nimelist taburetti veel pole. Ajalugu on olnud karm, aga seda ei saa põlvest põlve surmtõsiselt võtta, kallid Eestimaa rahvad. 

Retrospektiivis vaadelduna oli Stalin Eestile palju ohtlikum, kui see Ameerikas elav kapsapea Trump võiks ka kõige haigemas perspektiivis olla, kuid pole mõtet ju miskit targutavat paanikat iniseda. Elame kalevipojanduse jälle üle. Võib-olla. Aga proovime, et elaks. Sest mis teeb trumpäss siilile? Imegu muna, ütleb õige Kalevipoeg, ihub noa teravaks nagu sõjameestel ikka kombeks ja äsab serviti.

Imelik, et EKRE Kalevipoega ei kipu kaaperdama, nagu sotsid Vilde ja Tammsaarega katsetasid.

Ei see maailmakorra muutmine niisama lihtsalt õnnestu, sest nagu kahemõtteliselt ütles kirjanik Raud Lenini kohta: «See nimi kindlamalt kui rahva rinda on raiutud sesse kivipinda.» Igal juhul väärib Kalevipoeg nii eepose, kujukolaka kui rahvusteadvuse osas sügavamat mõtestamist. Lõpetuseks tsitaat Jakobsonilt: «Kui meil muud ei olleks, omma Kalewvipoja laulo peale võime uhked olla, ja tohhime temaga keige teiste rahvaste ette astuda.»

Elame-näeme-vaidleme ja kel tahtmist, tehku sugu, et Eesti rahvast uueks luua. Tuglase hoiakut germaanilisest ja pateetiliset patriotismist Kalevipoja eepose kohta tasub teada, kuid ei maksa igapäevaste askelduste juures tähele panna. See pole tähtis.


Indrek Kuus on lõpetanud Tallinna Ülikooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja erialal ning töötanud 1994. aastast ajakirjanikuna-toimetajana uudisteagentuuris BNS, Linnalehes ja Postimehes. Praegu töötab ta ERRis uudisteportaali päevatoimetajana.

Seotud lood
10.08.2016 12.08.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto