Sisukord
Arter
Postimees
27.02.2020
Eesti ravi- ja riigiasutused on koroonaviiruseks valmis Eesti Vox populi: kas koroonaviirus hirmutab? Eestlane Tenerifel: mingit viirusepaanikat pole Valitsus lükkas hoolduskindlustusmaksu idee laualt sahtlisse (1) Talv jõudis lõpuks Eestisse Majandus Linnahallile ulatasid abikäe üleaedsed (1) Walt Disney juht astus ootamatult tagasi Välismaa Ajajoon: kuidas Covid-19 Hiinast maailma levis KOHALIK VAADE. Itaaliat räsib viirusega samavõrra hirm ja valeinfo Ukraina ülemraada spiiker: valimisi ei saa pidada ajutiselt okupeeritud aladel Kara-Murza andis FBI kohtusse India usutüli muutus erakordselt veriseks Arvamus Juhtkiri: nii ei saa rallit sõita Marti Aavik: viirus ja vändaga raadio Raul Rikk: kelle tehnoloogiast sõltume? Loretta Kruusimäe: puue kui praktiline takistus armastusele Sergei Metlev: sinimustvalge defitsiit 14 välisministrit: kodusõja lõpetab vaid kokkulepe Erkki Koort: miljon põgenikku Sindi kandis Meie Eesti Maaja Vadi: halb juhtimine toob vinduva töötüli Mare Teichmann: ettevaatust – tervist ohustav töökeskkond Kadri Tammepuu: juhtimispraagist ilustamata Mart Murdvee: miks targad on ikka vaesed? Kultuur Lummav ja groteskselt stressi tekitav film Seebivaht ühiskonna ideaale ei kanna Kuidas mõista käsutäitjaid? Filmide tegemine on kui puhkus Sport Kompromissi ei leitud – Rally Estonia jääb sel aastal ära Maria Šarapova jättis tennisega hüvasti Maa Elu Pooled hundid jäävad küttimata Nädala mõte: ei tahaks ka tasuta Maamehe üllatus: päikesepaneel võib loodust kahjustada, diiselgeneraator mitte Kevadel metsas toimetades tuleb lindudele mõelda Seakatk andis tõuke rajada oma tapamaja Frank Kutteri tööprotsess võimaldab stressivaba liha Soid taastatakse järjest enam Looduslike võtetega haigusele vastu Milline võib tulla kevad ja suvi? Tomatikasvatajad jahivad uusi sorte Mees ehitas vaatetorni asemel tornsauna Tartu KIRI: kuidas küll kaitsta oma vara? Martin Kallasmaa: jagatud auto on ühiskonnale kasulikum Osa kiibiga koeri siiski ei leita üles Ahhaa keskuses valmis erakordne orienteerumisrada Burgerikiosk ja Delta võistlevad parima tiitli nimel Tuttpütt – kergesti äratuntav, ent siiski vähetuntud Meelelahutus Koomiks Sudoku

Ellujäämiskingitused Rio olümpia vabatahtlikele

3 min lugemist
Rannapildile: Ajakiri Sports Illustrated kuulutas Rio bakteritest reostunud vee tõttu lihasööjabakterite spordipeoks. FOTO: SCANPIX

Rio vabatahtlikud said esimesel tööpäeval kingituseks erilise olümpiadisainiga Šveitsi käekella, mis peaks aitama meeles pidada vajadust olla õigel ajal õiges kohas. Viimasel tööpäeval kingitakse meile aga ilus kollane kummist stressipall. Minu arvates võiks olla vastupidi – stressi kogeme siin piisavalt, kokkulepitud aegadest aga nagunii keegi kinni ei pea.

Kaootiline ühistransport

Olümpiamängude eel läbis Rio transpordisüsteem uuenduskuuri. Kohalikud on maruvihased, sest kõik bussiliinid on pea peale keeratud, rongid ei peatu kõigis peatustes ning uhiuus Transolympica trass ja 4. metrooliin on avatud vaid olümpiaga seotud inimestele. Kui esialgu tundus, et metroo on ainuke, mis töötab laitmatult, siis ka sellega tekib pidavalt probleeme – küll põrutavad rongid peatustest mööda, küll alustavad tööd hiljem, kui avalikult teatatud jne. Lisaks on metroo tipptundidel rahvast pungil, kunst on õiges peatuses väljuda, kui sisenejad on agressiivsed nagu Copacabana ranna laine – lihtsalt tõmbavad su endaga kaasa.

Rongiliiklus seevastu on kõvasti paranenud tänu Deodoro olümpiapargile ja otse raudtee kõrval asuvale olümpiastaadionile. Jaamad on korda tehtud ja nädal enne olümpia algust üritati neis ka teadustamissüsteemi rakendada. Kahjuks ei toimi see seniajani päris hästi, tihti kuuleb järjestikku teateid «Järgmine rong saabub kahe minuti pärast», minut hiljem «Järgmine rong saabub kümne minuti pärast» ning siis juba «Järgmine rong saabub kolme minuti pärast». Tegelikult tuleb rong aga siis, kui tuleb, ja mõnikord ei tulegi.

Uus BRT-bussiliiklus (bus rapid transit) on lubatud piirkiirust arvestades liigagi kiire, samas tundub, et süsteem toimib, kui just bussijuht oma esimesel tööpäeval valele teele ei pööra. Kõike seda arvesse võttes pole isegi Šveitsi kellast abi, et õigeks ajaks õigesse kohta jõuda.

Eile öeldu täna ei kehti ja homne on üldse teadmata

Enne Riosse saabumist teadsin, et hakkan tööle ratsutamise treeninguväljakutel, kohapeal aga suunati mind sujuvalt üle krossisõidu võistluse tiimi. Esialgse info järgi pidime olema seal protokollijaid, vahetama infot võistluskeskusega ning pakkuma teenindust rajal nii võistlejatele kui ka pealtvaatajatele. Lõppkokkuvõttes said meist aga kohtunikud! Utoopiline, arvestades, et enamikul pole olnud isegi au kunagi krossisõitu oma silmaga näha. Istusime kolmekesi raja kõige kaugemas punktis võsas ja hindasime, kas hobuste hüpped on reeglitepärased või mitte. Lähim litsentseeritud kohtunik asus meist umbes kilomeetri kaugusel. Filmisime kõiki sõitjaid, juhuks kui keegi hiljem protesti esitab, aga õnneks oli meil hea tiim ning kõik sujus suurepäraselt. Olen siin saadud kogemuste üle väga õnnelik, aitäh Rio käparditest korraldajatele, mujal poleks selline asi vist ilmaski juhtunud.

Paari Rios veedetud nädala jooksul olen saanud selgeks brasiillaste mentaliteedi. Mingil hetkel mõistad, et pole mõtet muretseda, oma tervise huvides on lihtsam vooluga kaasa minna, küll kõik lõpuks ikka kuidagi toimib.

Tahtmine on, teadmisi napib

Otsus korraldada 2016. aasta olümpiamängud Rio de Janeiros ei olnud paljudele brasiillastele meeltmööda. Mõnel pool võib näha inimesi siltidega, kus väljendatakse pahameelt, et riik kulutab raha olümpiale, aga haridusse ei investeeri sentigi. Samuti on riiklikud haiglad väga halvas olukorras, voodeid pole, elekter võib kaduda keset operatsiooni, kummikindaid napib jne. Probleeme jagub, kuid samas saadakse aru, et kui kord on selline vastutus võetud, pole enam muud teha kui endast maksimum anda, et kõigile jääks neist mängudest unustamatud mälestused.

Lisaks brasiillaste ülim sõbralikkus. Kõik on abivalmid ega suuda ära imestada, kui kaugelt on vabatahtlikud kohale tulnud, et anda oma osa mängude õnnestumisse. See annab ka kohalikele tõuke vähemalt proovida teha kõike paremini. Paraku tundub mõnikord, et oskusi ja teadmisi lihtsalt napib.

Piletid on odavad, aga tribüünid pooltühjad

Mind paneb ikka veel imestama, et siin on võimalik osta olümpiamängude pileteid vaid paarikümne euro eest isegi võistluspäeva hommikul. Eestiski ei pääse suurematele võistlustele sellise raha eest! Mulle sobib, esimest korda elus saan Eesti sportlastele olümpial vahetult kaasa elada, tunne on ülev. Olen kohanud paarikümmet eestlast, kes pole pidanud paljuks siia sõita, et kõigest vahetult osa saada. Vaat see ongi olümpiavaim!

Seotud lood
    26.02.2020 27.02.2020
    Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
    LOGI SISSE
    Sul ei ole kontot?
    Loo Minu Meedia konto