Sportimine teeb tugevaks ja terveks – kes poleks seda kuulnud või ise kogenud. Liigutamine kulutab ülearuseid kaloreid, tugevdab lihaseid ja tervist. Ometi tunduvad tippsportlased, kes võiksid tänu pidevale treenimisele eriti rohkesti spordi kasulikku mõju nautida, olema haigustele hoopis vastuvõtlikumad kui pühapäevasportlased. Millest see tuleb, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.
Mõistmaks, miks tippsport muudab organismi haigustele vastuvõtlikumaks, tuleb keha vaadata kui piiratud varudega tervikut. Kõik organismid peavad elamiseks pidevalt tegema alateadlikke otsuseid, kuhu oma ressursid paigutada. Erinevad füsioloogilised mehhanismid aitavad neid otsuseid täide viia.
Kas oled tundnud, kuidas väga äreval või stressirohkel ajal söögiisu kaob? Organism suunab ressursid söögihankimise soovist stressiolukorraga toimetulekusse. Adrenaliin surub alla valutunde, võimaldades keskenduda ohtlikust olukorrast pääsemisele. Haigusest paranemine võtab ära söögiisu, samuti soovi üldse ennast liigutada – immuunsüsteem on väga energiakulukas ning nõuab suure osa keha ümberjagatavatest ressurssidest endale.
Siin peitub ka võti sportlaste kehva tervise mõistmiseks. Kui sportlased suunavad oma keha ressursid maksimaalse soorituse saavutamisele, jääb mujal varusid paratamatult vähemaks. Immuunsüsteemile, mis kaitseb meid haigustekitajate eest, ressursse piisavalt ei jagu.
Treenimise kasulik mõju on sisse kirjutatud meie geenidesse, sest see on olnud loomulik osa inimese igapäevaelust läbi aegade, kui viimased 100 aastat välja arvata.
Spordi kasulikkust tervisele ongi kirjeldatud nn J-kurviga. Kujutage ette graafikut, kus x-teljel on sportimisaktiivsus ja y-teljel vastuvõtlikkus haigustele. Seos nende kahe tunnuse vahel ongi J-tähe kujuline. Madala liikumisaktiivsusega nn diivanikaunistused on J-tähe alumise konksu otsas – nende tervis on kehv. Tervisesportlased jäävad enamasti J-tähe kurvi alla – keskmise liikumisaktiivsusega inimesed võidavad sportimisest kõige rohkem, kui silmas pidada vastuvõtlikkust haigustele. Mida suuremaks aga läheb sportimise aktiivsus, seda kiiremini liigume graafikul mööda J-i posti ülespoole ning seda rohkem tõmbab sportimine endasse muude füsioloogiliste vajaduste rahuldamise ressursid.
Paljud uurimused on näidanud, et immuunrakkude võime haiguste vastu võidelda on pärast pikki raskeid treeninguid langenud ja et sportlased on pärast vastupidavustreeninguid haigustele vastuvõtlikumad. Kurguvalu ja gripilaadsed sümptomid on sportlaste hulgas levinumad kui ülejäänud populatsioonis ning nende külmetushaiguste põdemise aeg on pikem. Sportlaste jaoks on see kahtlemata suur probleem, sest isegi kerged nakkused vähendavad sooritusvõimet ning jaksu raskeid treeninguid jätkata.
Huvitaval kombel ei kuulu soojätkamistung erinevalt immuunkaitsest füsioloogiliste vajaduste hulka, mida tippsport alla suruks. Olümpiamängude korraldajad on sellest teadlikud ning näiteks 2012. aasta Londoni olümpiamängude ajal jaotati sportlastele laiali üle 150 000 kondoomi. Puuduvad teaduslikud uuringud, mis näitaksid, et intiimspordi harrastamine atleedi füüsilist sooritus vähendaks – pigem võib see aidata kaasa pingete maandamisele ning keskendumisele. Mure füüsilise väsitamise pärast on asjatu: keskmiselt kestab suguühe uuringute kohaselt vaid 5 minutit ning kulutab kõigest 20–50 kilokalorit – selle energiakulu taastamiseks piisab kahe porgandi söömisest.
Vaatame aga, miks tervisesportlased sinna J-tähe talla alla, kõige tugevama tervisega piirkonda satuvad. Sport võiks ju ka nendelt nõuda ressursse, mida saaks kokku hoida ja muudesse füsioloogilistesse vajadustesse paigutada. Selle nähtuse seletamiseks kasutavad bioloogid hormesis'e mõistet, mis pärineb toksikoloogiast, mürkide uurimisest. See on nähtus, mille kohaselt natuke «mürgitamist» on kehale hea, sest aitab organismi hoida valvel ja valmis, valmistab ette toime tulema raskete oludega. Aeg-ajalt keha pinge alla panemine aitab organismil kohaneda – lihased muutuvad tugevamaks, et valmistuda võimalikeks raskusteks, rakud õpivad toime tulema oksüdatiivse stressiga ning hoiavad oma kaitsearsenali heas korras ja valvel.
Treenimise kasulik mõju on sisse kirjutatud meie geenidesse, sest see on olnud loomulik osa inimese igapäevaelust läbi aegade, kui viimased 100 aastat välja arvata. Et korralikult toimida, vajab keha liigutamist, ning tänapäeva istuv eluviis on kahtlemata peamine nn elustiilihaiguste väljakujunemise põhjus.
Meie keha lihtsalt ei toimi, ilma et seda aeg-ajalt pisut spordiga «mürgitataks». Tuleb aga meeles pidada, et ületreening viib kiiresti J-kujulise hormesis'e-kurvi teise serva, kus tervis ohtu satub. Tippsportlaste jaoks on see teadlik valik, ning suurenenud vastuvõtlikkus haigustele on lihtsalt asi, mida nad oma igapäevaelus peavad oskama arvesse võtta.
Tuul Sepp on Tartu Ülikooli teadlane, kelle peamisteks uurimisvaldkondadeks on loomaökoloogia ja evolutsioonibioloogia. Oma arvukate populaarteaduslike artiklite eest on ta pälvinud ajakirja Eesti Loodus kõige viljakama autori tiitli, Eesti teaduse populariseerimise auhinna ning kultuuriajalehe Sirp laureaadi tiitli. Peale maineka Marie Skłodowska Curie individuaalgrandi pälvimist 2016. aastal täiendab ta ennast järeldoktorantuuris USAs Arizona osariigi ülikoolis.