P, 3.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Juhtkiri: meie päev Rios

Juhtkiri: meie päev Rios
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
RIO DE JANEIRO, BRASIILIA 06AUG16.
Olümpiamängud 2016. OM 2016. Sõudmine.
Pildil Eesti neljapaat sinises, Andrei Jämsa, Tõnu Endrekson, Allar Raja, Kaspar Taimsoo. Kortermajad, mägi
tl/Foto Tairo Lutter/POSTIMEES
RIO DE JANEIRO, BRASIILIA 06AUG16. Olümpiamängud 2016. OM 2016. Sõudmine. Pildil Eesti neljapaat sinises, Andrei Jämsa, Tõnu Endrekson, Allar Raja, Kaspar Taimsoo. Kortermajad, mägi tl/Foto Tairo Lutter/POSTIMEES Foto: Tairo Lutter / Postimees

Päev, mil sinimustvalge lipp olümpiamängudel kõrgele kerkib, on meile alati suurpäev. Paarisaerulise neljapaadi meeskond koosseisus Andrei Jämsä, Allar Raja, Tõnu Endrekson ja Kaspar Taimsoo kirjutas uhke lehekülje spordiajalukku, võites Rio de Janeiro olümpiamängudel Eestile pronksmedali. Võitu aitas treenerina sepistada Matti Killing, paljude sõudetalentide leidja ja kasvataja.

Sõudjad on kõigil viimastel suvemängudel olnud need, kellele medalivõite silmas pidades loota võime. Pikka aega pakkus meile positiivseid emotsioone ala legend ja pikaajaline tipptegija Jüri Jaanson. Aastal 2004 Ateenas oli ta hõbemedalimees ühepaadil, neli aastat hiljem Pekingis koos Endreksoniga paarisaerulisel kahepaadil.

Nii öeldakse: võidetud olümpiamedal kuulub sportlasele, saadud emotsioon rahvale. Mitte asjata ei nimetata edukaid tippsportlasi olümpiasangariteks. Iga rahvas vajab kangelasi, kes liidaksid ühiskonda, kelle edu tiivustab noori. Tuhandetes kodudes oli eile hea põhjus istuda teleri ees ja südamest rõõmustada. Niisuguseid hetki ootab iga riik, iga rahvas.

Jämsä sportlaskarjäär sõudmises on olnud pikk. 20 aasta jooksul on sõudeliit selle rahuliku loomuga mehe valinud neli korda sõudeliidu parimaks meessõudjaks. Oma sõudjast isa jälgedes astuv Raja on alati näidanud ja näitas ka Rio olümpiaveel, kuidas tuleb endast otsustaval hetkel maksimum anda – kasvõi pilt tasku, aga pingutus viimase meetrini. Endreksoni emapoolne vanaonu oli kahekordne olümpiavõitja (Berliin 1936), maadleja Kristjan Palusalu. Seegi fakt on omamoodi sümboolne.

Järgmisel korral tuleb minna kulla peale, et Endrekson saaks komplekti kokku, ütles alati sõnaosav Taimsoo pärast medalisõitu. Meest sõnast, Kaspar! Kuid tühja koha pealt eessõudja ei räägi. Ka treener Killing on kinnitanud: mehed on kõvad ja järelkasvugi koputab uksele. Nii et miks mitte!

Alati leidub neid, kes ka medalivõidu päeval ohkavad: no miks ei tulnud kirkamaid medaleid. Kriitilisemadki kiibitsejad peaksid siiski end tagasi hoidma – tippspordis ei sünni midagi lihtsalt ning iga medal, ka pronks, kahtlemata võidetakse. Konkurents on kõva ja võid olla kuitahes tugev, meeskonnaalal on ütlemata tähtis saavutada omavaheline klapp. Paarisaeruline neljane, mis meie sõudelippu maailma ja Euroopa tippvõistlustel on korduvalt kõrgel hoidnud, on samuti elanud üle keerulisi hetki. Kui ühtset keemiat leida ei õnnestu, pole ka tulemust. Seda enam väärib edukas olümpiasõit tähelepanu ja tunnustust.

Eestil oli tõesti eile Rios uhke ja õnnelik päev, vehklesid ju õhtul ka epeenaised medalimatšides.

Tagasi üles