Sisukord
Arvamus
Postimees
13.08.2016
Eesti Mälumäng Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Suursilm eelistab ööelu K-komando ridadega liitub neljajalgne Välk Nimi mälestuskivil kiskus lahti vanad haavad EAS küsib Jürgen Veberilt raha tagasi eesti lühiuudised Tartu Milli viljapunkris hukkus kaks töötajat (1) Esikülg Tuhanded arvamused läbisegi Tallinlanna kaotas mehe surma järel parkimisõiguse ja sai trahvi Aju, ramm, töökus ja andekus Välismaa Ukraina tahab piirile Krimmiga OSCE vaatlejaid Venemaa provotseeritud suvine hullumeelsus (3) Arvamus Sass Henno kõne Arvamusfestivalil: vastu saabuvale ööle Aivar Pohlak: mina igatahes loodan teie peale (6) Kersti Kaljulaid: eetiline riik ei mängi oma rahvaga (20) Postimees 1992. aastal: Eesti on ebaseaduslike transiitreisijate vahepeatus Juhtkiri: kolm kõnet isamaale (1) Päeva karikatuur Aju, ramm, töökus ja andekus Urve Eslas: nalja jäävuse seadus (3) Sport Olümpiablogi: sõbralikud sõdurid ja absurdiolukorrad vabatahtlikega Rios purustatakse uskumatuid rekordeid Aju, ramm, töökus ja andekus Intriigidest pungil vehklemise valus päev (1) Eesti politseinikud Rios: loodame, et ei pea kaasmaalasi favela'st tankiga ära tooma (3) Reportaaž: välismeedia jaht olümpia kolme kõige kuulsama eestlase peale (2) Eelvõistlus mängis Kanterile kätte suure võimaluse Arter Postimehe nädalahoroskoop 13.–19. august Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi Margus Tabor: haiget saamise kartus teeb taltsamaks Olümpia moemarsi võitjad ja kaotajad Tahad eluohtlikku närvikõdi? Riost saad! Ellujäämiskingitused Rio olümpia vabatahtlikele Rõõmus retropesa mere ja päikesega Kompromissitu unistus Kaugkosmose pioneerid (1) Helena Kõivsaar: kaalu langetamine võib tekitada sõltuvust Väike seiklus moosiilmas Meelelahutus Koomiks Sudoku

Sass Henno kõne Arvamusfestivalil: vastu saabuvale ööle

5 min lugemist
Sass Henno FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Kirjanik Sass Henno isamaaline kõne Arvamusfestivalil Postimehe alal:

Õhus on läheneva augustiöö hõngu. Varsti läheb pimedaks. Ma tean. Sina tead ka, aga sa tõenäoliselt ei ole sellele mõelnud, sest see on liiga tavaline. Aga ma tahangi rääkida tavalistest asjadest, millele me mõelnud pole. Ajaratas liigub ringidena ja ajalugu kordub alati. Muretseda pole vaja. Looduse vastu pole mõtet võidelda. Mõtet on võidelda lootuse vastu, aga sellest juba pisut hiljem.

Ma räägin kõigepealt sellest, mis juhtuma hakkab.

Praegu on soe, valge ja sa näed, kes on sinu lähedal, sinu kõrval ja sinu vastas. Veel ei tunne sa seda kastemärja heinamaa rõskust, merelt saabuva külma salakavalat reeturlikku jõudu ja veel ei pea sa mõtlema sellele, mis talvel saama hakkab.

*

Varsti saabub pimedus. Ja kõik muutub. Pimedas tunduvad asjad teisiti, sest me ei näe enam selgelt. Ma ei tea ühtegi inimest, kes kardaks kolle kapis. Aga ma tean paljusid, kes liiguvad pimedas ettevaatlikult, kartes komistada, kukkuda, eksida. Joostes läbi ööpimeda metsa on iga murdunud oks, millest sa valges muretult mööda astuks, potentsiaalne tapja. Näiteks reiearteris. Paari minutiga oled verest tühi.

Kui paljud meist on kuulnud oma vanemaid ütlevat, et pimedust pole mõtet karta? See on eelmise sajandi tarkuste lõks. 21. sajand on teistsugune. Palun ärme kunagi ütle oma lastele, et pimedas pole midagi karta. Pimedas tuleb karta kõige rohkem iseennast. Sa ei näe ja võid teha vigu. Sa võid võtta vastu otsuseid lähtuvalt väga piiratud infost. Asjad ei ole nii, nagu nad tunduvad. Hirm pimeduse ees pole naeruväärne. Hirm on see, mis võib kinkida surematuse. Sulle. Ja meie maale, rahvale ja keelele.

Liigne lootus ja enesekindlus on pimeduses see, mis tapab. Jah, ma räägin vaimupimedusest. Sa mõistad, sest oled seda samamoodi näinud. Sa tunned selle pimeduse ära paraadidel naeratavatel huultel. Sa märkad seda sisutühjades lühilauselistes lubadustes. Ja vahel kohtad sa seda fanaatiliste vaidluste mustvalgetel maleruutudel.

*

Mõtle hetkele, kui sa olid veel väike, noor ja kogenematu. Mõtle mingile korrale, kui sa said väga haiget. Mis sulle meenub? Kui paljudele meist on meie kõige esimestes lähisuhetes, meie vanemate suu läbi öeldud: «Pole hullu.» Või: «Tühiasi.» Või: «Siin pole midagi nutta.» Tuleta meelde seda valu, ja mõtle, kas sa oleks nutnud, kui see oleks sulle tundunud tühiasi? Vaevalt. Sinu valu ei ole kunagi tühiasi. Sinu valu on õige. Sinu hirm on õige. Sinu viha, mis sünnib alati, kui ajul on vaja tegelikke tundeid peita, on alati õige. Mitte keegi, kes sinust tegelikult hoolib, ei tohiks öelda, et see, mida sa tunned, on tühiasi.

Ja ma räägin sellest ainult sellepärast, et mul on endal väga valus, kui ma näen, kuidas me oma vanemate kombel kipume tühistama tundeid, millega peaksime tegelikult tegelema. Ja mul on praegu täiesti ükskõik, kas neid tundeid tunneb see väike haiget saanud laps. Või noor vabariik ja meie tänane kodanikuühiskond. Tunnetest tuleb rääkida, mitte neid naeruvääristada.

Sest neidsamu tundeid naeruvääristades kasvab see laps üles uskudes, et ta pole adekvaatne. Tema tunded pole adekvaatsed. Ja kõik, mis talle jääb, on enesekindluse fassaad, mille varjus ta ei usalda ei ennast ega oma inimesi, vaid tahab alati vaadata, kuidas teised teevad. Mida teised temast ootavad. Mida partnerid temast arvavad. Ta tunneb, et peab ka põlve veriseks kukkudes vaatama üle õla, kas tohib nutta või peab head nägu tegema. Ta tunneb, et peab alati ootama luba olla tema ise. Sest «Ei ole siin midagi nutta». Sest need, kes teda julgustama oleks pidanud, naeruvääristasid kõike, mis ta tundis. Ma olin kunagi ise see laps. Ja täna on see laps minu ja sinu Eesti.

*

Ja me oleme nüüd täiskasvanud. Vaadake meid nüüd. Täna januneme me mõlemad lugupidamise ja respekti järele. Tahame olla kuuldavad ja tõsiseltvõetavad. Teiste aitajad. Võõraste põetajad. Tuntud ja tsiteeritud. Arvestatud, hoitud, hellitatud, meelitatud, keelitatud, masseeritud. Meie soovidele reageeritud. Võõrkeeltes tähthaaval kokku veeritud, elus ja tugevad, rahvusvaheliselt korda minevad, maailmakaardil lugevad.

Aga kuskil sügaval sees on see haiget saanud laps veel endiselt peidus, kes pole kunagi lõpuni kindel, mis ta tegelikult väärt on. Äkki kui me mingi märgi välja mõtleks, see aitaks? Sinu nimi on Eesti. Minu nimi on Sass Henno. Minu allkiri näeb välja nagu dollarimärk, kus S ja H on kohakuti. Äkki see sümboliseerib mu vaimset kapitali, turuväärtust või rahvusvahelisi kontakte või midagi? Kui sa nüüd seda tead, kas ma meeldin sulle rohkem, ütle ausalt?

Ma ütlen sulle ka. Tahad? Me oleme siin enne õhtut tunnetest rääkimises juba soojaks saanud - ma võin alustada.

Sa oled väärt kõike, mis mul sulle anda on. Kõigepealt sa saad minu keele. Ma tean, see meeldib sulle. Ma ütlen sulle iga päev, selles samas keeles, et sa oled olemas, sa oled alles, sa oled mul ainus ja sul on veel miljon sellist venda nagu mina, kes seda keelt räägivad. See on meie saladus. Isegi, kui saabub pime öö, kuulub see öö meile, sest meil on see keel. Mis räägib lugusid. Kirjutab lugusid. Mis laulab. Luuletab. Räpib. Ja kõlab koidukiirtes mu maasturi kõlaritest taevani ka siis, kui ajad on segased ja me kumbki ei tea, kuhu me täpselt teel oleme.

Siis ma annan sulle kogu oma julguse, jõu ja jultumuse, astuda vastu ebaõiglusele ja lollusele, mis sind iial võib rünnata. Sa olen minu oma ja sa ei pea kunagi oma valuga üksi jääma. Rõõmudega võid sa üksi olla, sellest ma kuigi palju ei jaga. Aga kui sa oled hädas, ma olen siin. Sa võid suhelda kellega sa tahad, sa võid kutsuda külalisi, keda sa tahad, sa võid lubada neile kõike, mida sa tahad, kultuurilist erinevust või rahvusvahelist kaitset, aga kui keegi sulle haiget teeb, siis ma ei oota. Võtan mõned omasugused kutid ja viime haigettegija metsa. Ilma prokuratuuri ja kohtuta. Nagu meie esiisad tegid nendega, kes meie esiemadele halba tahtsid. Niikaua, kui me oleme koos, ei juhtu sinuga midagi. Ja praegu ei pea sa kartma, sest praegu on veel valge.

*

Ma ütlesin, et varsti läheb pimedaks. Nagu igal õhtul. Me peame olema kordusteks alati valmis. Aga täna on meil veel aega. Pane silmad kinni. See on nüüd sinu pimedus. Sa ei pea kartma. Nagu ma ütlesin, valgus ei ole kuhugi kadunud. Sa ei ole enam väike laps, kelle jaoks iga hetk on lõputu igavik. Sa tunned aja kulgu. Sa tunned ajaloo raskust. Ära looda, et seekord läheb teisiti. Vaata oma pimedust ja võta see omaks. Ja vaata julgelt otsa oma kõige suurematele hirmudele.

Valgus on siinsamas. Sa tead, et sa ei pea tegema muud, kui avama silmad, vaatama end ümbritsevat augustiõhtut uuestisündinud näoga.

Vaata ja ütle iseendale midagi, mida keegi teine ei saa sinu eest öelda. See on sinu lubadus. Sinu sõna. Sinu valgus. Sina, siin ja praegu. 2016. aasta augustis. Ütle, et sa teed kõik endast oleneva, et olla vaba. Koos nende inimestega, kes on sinu kõrval. Täna, nüüd ja igavesti. Mina juba ütlesin.

Seotud lood
12.08.2016 15.08.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto