Sisukord
Arvamus
Postimees
13.08.2016
Eesti Mälumäng Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Suursilm eelistab ööelu K-komando ridadega liitub neljajalgne Välk Nimi mälestuskivil kiskus lahti vanad haavad EAS küsib Jürgen Veberilt raha tagasi eesti lühiuudised Tartu Milli viljapunkris hukkus kaks töötajat (1) Esikülg Tuhanded arvamused läbisegi Tallinlanna kaotas mehe surma järel parkimisõiguse ja sai trahvi Aju, ramm, töökus ja andekus Välismaa Ukraina tahab piirile Krimmiga OSCE vaatlejaid Venemaa provotseeritud suvine hullumeelsus (3) Arvamus Sass Henno kõne Arvamusfestivalil: vastu saabuvale ööle Aivar Pohlak: mina igatahes loodan teie peale (6) Kersti Kaljulaid: eetiline riik ei mängi oma rahvaga (20) Postimees 1992. aastal: Eesti on ebaseaduslike transiitreisijate vahepeatus Juhtkiri: kolm kõnet isamaale (1) Päeva karikatuur Aju, ramm, töökus ja andekus Urve Eslas: nalja jäävuse seadus (3) Sport Olümpiablogi: sõbralikud sõdurid ja absurdiolukorrad vabatahtlikega Rios purustatakse uskumatuid rekordeid Aju, ramm, töökus ja andekus Intriigidest pungil vehklemise valus päev (1) Eesti politseinikud Rios: loodame, et ei pea kaasmaalasi favela'st tankiga ära tooma (3) Reportaaž: välismeedia jaht olümpia kolme kõige kuulsama eestlase peale (2) Eelvõistlus mängis Kanterile kätte suure võimaluse Arter Postimehe nädalahoroskoop 13.–19. august Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi Margus Tabor: haiget saamise kartus teeb taltsamaks Olümpia moemarsi võitjad ja kaotajad Tahad eluohtlikku närvikõdi? Riost saad! Ellujäämiskingitused Rio olümpia vabatahtlikele Rõõmus retropesa mere ja päikesega Kompromissitu unistus Kaugkosmose pioneerid (1) Helena Kõivsaar: kaalu langetamine võib tekitada sõltuvust Väike seiklus moosiilmas Meelelahutus Koomiks Sudoku

Aivar Pohlak: mina igatahes loodan teie peale

5 min lugemist
Aivar Pohlak FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Eesti jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku isamaaline kõne Arvamusfestivalil Postimehe alal:

...

Olen ikka Sinuga kõnelenud ... ja Sina minuga ka ... enda sees, ilma hääleta.

See on sellest, et kui Sa olid noor, siis kõva häälega ei tohtinud ... Nüüd on veidi teistmoodi... tohib küll, aga parem on, kui ei räägita. Ja ma tean ka, miks Sina nii vähe kõneleda võid.

...

Me tean kõiki meie vestlusi peast.

Mäletad, ükskord saatsin Sind Gotlandi kõige Eesti-poolsemale neemenukile, et saaksid sealt vaadata Saaremaa suunas ja kujutada ette, mis tunne võis olla väliseestlasel, kui igatsus minu järele nad sinna viis.

Ka see olin mina, kes saatis Sind metsavendade punkripaika otsima ja juhatas Sulle kätte seal lähedal voolanud allika, et saaksid sellest juua ja kujutada ette, mida nad võisid tunda, kui minule mõtlesid.

Ja ka see olin mina, kes meenutas Sulle rongiga üle Narva jõe sõites kirju, mida nad vagunist välja viskasid, kui neid vägisi viidi. Tegin seda nii tugevalt, et Sa küünitasid aknast välja rohu sisse vaatama. Ikka selleks, et saaksid ette kujutada, mida võisid tunda nemad.

Kas mõistad, kui paljusid ma olen kaotanud ja mida see mulle on tähendanud?

Lembitu aegadest peale on võetud parimaid. Kas Sa oled mõelnud, miks see nii on?

Ja miks viiakse nendegi hulgast, kes peale kasvanud, ka praegu veel mahalaskmisele? ... Tõsi, enam mitte füüsiliselt.

Sind ennastki on ju tahetud viia ja see tahe on siiamaani alles.

...

Jah, varem viidi jõuga ja nii viijatel kui neil, keda viidi, ei olnud võimalik mitte aru saada, mis toimus.

Nüüd viiakse nii, et isegi viijad ei saa enamasti aru, millega nad tegelevad.

...

Õigupoolest kummaline, kuidas ajalugu kordub ja ainult viis, kuidas keegi oma tahet realiseerib, muutub. Ja praegu on selline aeg, et need, kes seda teevad, ei paista enamasti mitte kuskilt välja.

...

Olen vahel mõelnud, kumb majanduslik suhe oli ebaõiglasem - kas mõisniku ja tema heaks orjanud talupoja või anonüümse välismaise pangaomaniku ja tavainimese vaheline. Arvan, et viimane.

Või meenutanud, kuidas kolhooside loomise käigus veeti maju vägisi keskustesse kokku ja sellest sai naljanumber, millest Sinu isa Sulle veel mitukümmend aastat hiljem lugusid kõneles.

Selle sajandi esimese kümnendi keskel, kinnisvarabuumi ajal, müüsid paljud vabatahtlikult oma kodud, võtsid pangalaenu ja ostsid enam-vähem sinnasamasse, kuhu kunagi kolhoosikeskust rajada taheti, endale vabatahtlikult uue eluaseme.

Praegune aeg tegi kavalusega julmemalt kui eelmine jõuga.

...

Kindla loogika alusel toimuv tegevus annab alati samast loogikast lähtuva tulemuse.

Mõtlesin kord tänase Ameerika tekkimisele - mõtlesin selliselt, et kes olid need väljarändajad, kes sinna Euroopast elama läksid... Kõige rohkem mindi majanduslikel põhjustel ja mingi osa hingest pidi nendel inimestel ikkagi külmem olema, muidu ei saaks ju niimoodi igaveseks ära minna. Ja kurjategijadki põgenesid sinna.

Panin need mõtted Sinu pähe, et saaksid sellest Mart Laarile rääkida, aga ta ütles, et me oleme valel teel.

Ameerikast veel niipalju, et kunagi lugesin Ekspressist intervjuud Eerik-Niiles Krossiga ja seal oli ajakirjaniku tekstis kirjas, et Eesti ehitab üles Ameerika Ühendriikide sarnast moodsat ühiskonda ja ma mõtlen siiamaani, mida see tähendab, kuigi ma aiman seda, ja kas nad selleks teie käest luba ka küsisid.

...

Olen väike maa ja te olete väike rahvas.

Eks me peamegi ennast tundma ühena.

Tean, et Sa ei saa mind maha jätta... ei saanud varem, ei saa ka nüüd. Mina Sind ja teid ka ei saa. Ka sellel väikesel maal on teie veri sedavõrd erinevalt segatud ja Iisakul, Obinitsas, Tõstamaal ja Salmel elavad nii erinevad inimesed. Aga te kõik olete minu inimesed ja ma tunnen vastutust teie ees ja end süüdi, et olen paigutanud ennast sellisesse maanurka, mille vastu on alati keegi huvi tundnud. Ometi oli see ka hea koht, sest muidu poleks meil Mandri-Euroopa väikseimat rahvusriiki.

Ma armastan teid, armastan kõiki eestlasi ja teisi inimesi, kes minu rüpes sündinud on või siia tulnud ja kes mind austavad ja armastavad.

Armastus on kõige tähtsam tunne ja ma usun, et armastada saab ka neid, kes sind ei armasta ja see armastus muudab ka nemad paremaks.

Tean, et olen sinisilmne.

Olen seda alati olnud, teisiti elada pole minu jaoks lihtsalt võimalik ja tean sedagi, et mind on sellisena sageli ära kasutatud. Neljakümnendal näiteks.

Ja üheksakümne esimesel ka.

Ja minus on tunne, et midagi halba kavatsetakse praegugi - minu heausksust tahetakse kasutada selleks, et siinsamas, minu süles, algaks sõda. Küsid, miks? Näiteks selleks, et kõige lihtsam kapitalistlik majandusmudel, millel ei ole enam ruumi kuhugi kasvada, saaks veel üks kord nullist alustada.

Ma ei julge seda kõva häälega välja öeldagi - ma kardan sõda - mäletan, kui jube oli eelmine ja ma tahaks seda teile kõigile meelde tuletada - Sinu põlvkond teab sellest isade juttudest, teil kõigil olid veel isad ja ma tean, et sõda tuleb Sulle meelde iga kord, kui Sa talvel Sõrve säärel metsakuivi puid kütteks tehes leiad puutüvest mürsukillu.

On kummaline, et rahust ja rahvaste ühisest sõbralikust kooseksisteerimisest rääkimist peetakse naeruväärseks ja naeruvääristamine ongi praegu mahalaskmise asemel.

...

Ma olen veidi räsitud - põlevkivi on kaevandatud kaua, nüüd on nad metsade kallal ja mõtlevad fosforiidi peale - ja ma näen, et Sa oled samasugune.

Pidev lootmine väsitab. Üheksakümne esimesel olin kindel, et nad teevad loodusvarade haldamiseks riigiettevõtte, mille kasum suunatakse rahva kestmise jaoks olulisse tegevusse - näiteks riigi ühtlasesse arengusse - aga nad tegid hoopis riigikogu liikmetele pensioni. Peale seda on igasugusest korruptsioonist kohatu kõneleda.

Aga ma kinnitan Sulle, et minu elujõud on alles. See on seesama jõud, mille ma andsin kord Lembitule, Lydiale, Juhanile, Ellale, Ainile, Jaanile, Paulile, Johannesele, Viktorile ja isegi Hirmsale-Antsule ja mille ma annan ka täna kaasa kõigile, kes minu pinnal sünnivad.

See on üks ja seesama elujõud, aga inimesest endast sõltub, kuidas ta seda jõudu kasutab; kas ta usub, et see on talle antud muutmaks maailma paremaks või on tema lapsepõlvetraumad sedavõrd suured, et ta hakkab antud jõudu kasutama maailma hävitamiseks.

Seda viimast mina muuta ei saa, seda peate muutma teie. Ma olen küll teinud kõik, et sellel maal oleks palju kauneid kohti, kuhu kodu rajada, et selles kodus saaks luua tõelise pere, kus kasvaksid terved lapsed, kes ei peaks pärast kogu oma täiskasvanuaja maailmale kätte maksma, aga ma pole kõikvõimas ja ahvatlused on suured.

Ahvatlus elada muredeta, heaolu ja mugavus hävitavad inimese.

Ja kellel korralikku perekogemust pole, ei oska sellest ka unistada, kui ta just ei ole seda kogemust raamatutest saanud, aga neid loetakse nüüd vähem ja nii pole ka mõttel lendamise ruumi.

...

Veel viimane meenutus.

Üheksakümne esimesest on täna möödas kakskümmend viis aastat.

Mäletan, et kaheksateistkümnendast oli umbes samapalju neljakümnendani ja neljakümne neljandast umbes samapalju seitsmekümnendani.

Pean silmas, et seitsmekümnendatel hakkasid kultuuriinimesed peale pikka vaikust taas rääkima ja mulle tundub, et ka praegu võiks olla samasugune hetk.

...

Mina igatahes loodan teie peale.

Seotud lood
12.08.2016 15.08.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto