Sisukord
Arvamus
Postimees
13.08.2016
Eesti Mälumäng Horoskoop Male Palju õnne Dilbert Tagakülg Suursilm eelistab ööelu K-komando ridadega liitub neljajalgne Välk Nimi mälestuskivil kiskus lahti vanad haavad EAS küsib Jürgen Veberilt raha tagasi eesti lühiuudised Tartu Milli viljapunkris hukkus kaks töötajat (1) Esikülg Tuhanded arvamused läbisegi Tallinlanna kaotas mehe surma järel parkimisõiguse ja sai trahvi Aju, ramm, töökus ja andekus Välismaa Ukraina tahab piirile Krimmiga OSCE vaatlejaid Venemaa provotseeritud suvine hullumeelsus (3) Arvamus Sass Henno kõne Arvamusfestivalil: vastu saabuvale ööle Aivar Pohlak: mina igatahes loodan teie peale (6) Kersti Kaljulaid: eetiline riik ei mängi oma rahvaga (20) Postimees 1992. aastal: Eesti on ebaseaduslike transiitreisijate vahepeatus Juhtkiri: kolm kõnet isamaale (1) Päeva karikatuur Aju, ramm, töökus ja andekus Urve Eslas: nalja jäävuse seadus (3) Sport Olümpiablogi: sõbralikud sõdurid ja absurdiolukorrad vabatahtlikega Rios purustatakse uskumatuid rekordeid Aju, ramm, töökus ja andekus Intriigidest pungil vehklemise valus päev (1) Eesti politseinikud Rios: loodame, et ei pea kaasmaalasi favela'st tankiga ära tooma (3) Reportaaž: välismeedia jaht olümpia kolme kõige kuulsama eestlase peale (2) Eelvõistlus mängis Kanterile kätte suure võimaluse Arter Postimehe nädalahoroskoop 13.–19. august Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi Margus Tabor: haiget saamise kartus teeb taltsamaks Olümpia moemarsi võitjad ja kaotajad Tahad eluohtlikku närvikõdi? Riost saad! Ellujäämiskingitused Rio olümpia vabatahtlikele Rõõmus retropesa mere ja päikesega Kompromissitu unistus Kaugkosmose pioneerid (1) Helena Kõivsaar: kaalu langetamine võib tekitada sõltuvust Väike seiklus moosiilmas Meelelahutus Koomiks Sudoku

Juhtkiri: kolm kõnet isamaale

2 min lugemist
Päeva karikatuur FOTO: Urmas Nemvalts.

Ligi 150 aastat on möödunud sellest, kui Carl Robert Jakobson pidas Tartus Vanemuise seltsis esimese oma kolmest isamaakõnest. Tagantjärele võib öelda, et Jakobsoni esimene isamaakõne andis eestlastele tagasi selle, mis neilt oli kunagi jõuga võetud: nende enda ajaloo.

Jakobson visandas Eesti ajaloo rahvusliku narratiivi alused ning tema käsitlus vormib seda, kuidas me näeme oma maa ja rahva minevikku paljus tänaseni. Kesksel kohal selles on vabadus, selle kaotamine ja pingutused selle tagasi võitmiseks. Jakobson jagas meie ajaloo kolmeks: valgusajaks ehk ristisõdadele eelnenud muistseks vabadusajaks, sajandeid väldanud pimedusajaks, mil elati saksakeelse aadli ikke all, ja koiduajaks, mis pidi olema üleminek uuele vabadusajale. Iseseisvus on kogu jakobsonliku Eesti ajaloo kulminatsiooniks ja lõpp-punktiks, mida tema enda silmad paraku kunagi ei näinud.

See, et Postimees otsustas Paides toimunud arvamusfestivali lavale tuua jälle kolm kõnet isamaale, pole juhus. Parafraseerides meie rahvuseepost, möödub peagi 25 aastat ja kahe aasta pärast sada aastat ju sellest, kui Kalev koju jõudis, et oma lastele jälle õnne tuua. Ärkamisajal, mil ka Jakobson pidas oma kõned, oli isamaast kirjutajaid ja kõnelejaid palju, kuid praegu, uuel vabadusajal, räägime me isamaast liiga vähe. Võib-olla seepärast, et neid tundeid ja mõtteid on raske sõnadesse panna. Maailm ja Eesti tema sees elab uuel murranguajal, seetõttu on täna aeg isamaast ja tema tulevikust rääkida kõige õigem.

Seekord ei astunud kolme isamaakõnega üles üks, vaid ka kõnelejaid oli kolm: kirjanik Sass Henno, Euroopa Kontrollikoja liige Kersti Kaljulaid ning Eesti Jalgpalliliidu president Aivar Pohlak. Kõnelejate taust on erinev, nagu ka elualad, millel need inimesed on iga päev tegevad, ning see peegeldub kahtlemata ka isamaakõnedes.

Kes vaatab rohkem või vähem minevikku, kes olevikku, kuid nende ühisnimetaja ning kõige olulisem ja ühtlasi ühine joon Jakobsoni omaaegsete kõnedega on pilk tulevikku. See on oluline, sest just tulevikupildi formuleerimine on see, mida rahvas oma eliidilt ootab. Nii poliitiliselt, majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Kui eliit sellega hakkama ei saa, on tulemuseks kriis ja üldine ebakindlus, kuna eliidil on vähemalt ideaalis kanda ühiskonna stabiilsuse tagaja koorem.

Kaljulaiu, Henno ja Pohlaku pilkudes kajab ühteaegu nii sügavat muret kui ka armastust ja lootust. Ja usku, et meis kõigis jätkub ka tulevikus elujõudu ja vabadusejanu, nagu meie eelkäijatel. Nagu ütles Sass Henno oma isamaakõnes – valgus pole kuhugi kadunud.

Seotud lood
12.08.2016 15.08.2016
EELMINE
JÄRGMINE
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Minu Meedia kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Minu Meedia konto